Ülekoormusega enam ei lepita

Ameerika Ühendriikides hakati üle-eelmise sajandi lõpus residendiks nimetama  erialaõppes arsti, kes elas haiglahoones ning oli iga hetk kättesaadav. Selline töökoormus eeldas täielikku pühendumist meditsiinile. Eneseohverdamist peeti arsti eriala loomulikuks osaks kirjutab nooremarstide ühenduse juhatuse liige Natalja Jefimova.

Aeg on edasi läinud ning üha rohkem väärtustatakse vaba aega ja eraelu. Eelmise sajandi lõpus sündinud põlvkonna jaoks on eraelu ja töö tasakaal eriti tähtis See on kogu läänemaailma suundumus ning ei tekita põlvkondade vahelisi konflikte mitte ainult meditsiinis, vaid kogu tööturul.

USAs ei olnud enne 1989. aastat residentarstile töö tegemise ajalist piirangut. Tehti 36tunniseid valveid, harulduseks ei peetud 120tunniseid töönädalaid. 1984 suri residentarsti hooletuse tagajärjel ühes New Yorgi haiglas 18aastane Libby Zion. Tema juristist isa oli veendunud, et üks tütre surma põhjusi oli saatuslikul ööl haiglas töötanud residentarstide ebaadekvaatne töökoormus. Juhtum tekitas suurt ühiskondlikku vastukaja, mille tulemuseks oli residentarstide töökoormust piirava seaduse vastuvõtmine 1989.

Uuringud on näidanud, et 17–25 tundi järjest üleval olnud inimese kognitiivne võimekus võrdub 0,5–1promillises joobes oleva isiku omaga. Pärast intensiivset 24tunnist valvet teeb arst tööd justkui alkohoolses joobes. Eestis töötavad residentarstid keskmiselt 43,8 tundi nädalas, kirurgiliste erialade residendid 54,8 tundi.

On kaheldud, kas residendil on võimalik omandada vajalikke oskusi vaid 40 tunniga nädalas. Õnneks ei sõltu õppekvaliteet ainult töötatud tundide arvust. Pühendunud residentarstid on valmis töötama rohkem, kuid uus põlvkond on ka palgaküsimustes nõudlikum. Põhjuseks ei ole rahaahnus, vaid tunnustamise vajadus – kui sa saad töö eest palka, siis sinu tööd väärtustatakse.

Eesti tervishoiusüsteem on praegu efektiivne tänu nendele arstidele, kes inimlikel kaalutlustel teevad pikki tööpäevi ning võtavad lisaks registreeritud patsientidele ka 5–10 patsienti vahele.

Kas tänapäeva noorte nõudmised ja töökultuur on head või halvad, võib pikalt vaielda. Ühes võib olla kindel – need veendumused ei ole ühe indiviidi tasemel, vaid on põlvkonna üldine hoiak ning see ei ole noortes “sisemise rikke” tagajärjena tekkinud, vaid nende maailmavaade arenes ikka oma vanemate elu jälgides. Uus põlvkond tuleb tööturule ja see on paratamatus. Riigi jaoks ei ole asendamatuid arste, arstil on aga üks asendamatu elu.

Loe pikemalt Meditsiiniuudistest.