Ardo Reinsalu tehisarujutud | Me oleme taas alkeemikud

Maa-alune ruum, kus mulksuvate ja värvilist tossu välja ajavate anumate vahel askeldab pika halli habeme ja räpase kuuega vanamees… Selline võiks olla keskmine ettekujutus keskaegsest alkeemikust, kes erutusest vabisedes üritab tarkade kivi abil kulda toota.

Huvitaval kombel on tänastel tehisaru (AI) projektidel vanade alkeemiakatsetustega palju ühist. Ka neid teevad vähesed “pühendatud” suure kasu ootuses. Halli habemega vanamehe asemel on aga arvutikäbedad noored, keldri asemel kaasaegsed valgustatud kontoriruumid, materjalide asemel andmed ja tarkade kiviks tehisintellekt.

Keskmine tehisaruprojekt sarnaneb alkeemiaga ka ebameeldivalt – Gartneri ja RANDi järgi kukub praegu 85–95% AI-projektidest läbi. Neid väheseid hästi õnnestunud projekte analüüsides selgub, et edu saladus peitub fookuses, sihipärases eksperimenteerimises ja ka teadlikkuses.

Tehisaruprojektide puhul on edu saavutamine harva lineaarne. See nõuab kannatlikkust, pidevat katsetamist ja õppimist. Oleme praegu katseklaasiajas, kus ettevõtted katsetavad, vahel viskavad asju kokku ja on rahul, kui midagi töötab – isegi kui nad ei mõista, miks.

Samas valitseb tugev FOMO (fear of missing out– hirm millestki ilma jääda): teised ju teevad, aga mis siis, kui nemad õnnestuvad ja meie jääme maha? Tulevikus, kui meie teadmised tehisintellekti kohta suurenevad, võime jõuda “teaduse” ajastusse, kus lähenemine on rohkem süsteemne ja ennustatav.

Ka alkeemia oli eelkäijaks kaasaegsetele teadustele. Isegi Isaac Newton ja Robert Boyle alustasid alkeemikutena, enne kui nende lähenemised muutsid meie arusaama maailmast. Ehk aitab taoline ajalooline paralleel mõista, et hetkeline teadmiste puudus on loomulik osa arengust.