28. november 2013 kell 4:14

Euroopa ei tohi Ukrainat Venemaale kaotada

Täna Vilniuses algaval idapartnerluse tippkohtumisel pidi Ukraina sõlmima assotsiatsiooni- ja vabakaubandusleppe Euroopa Liiduga. Ootamatult andis Ukraina valitsus läinud nädalal teada, et peatab leppe allkirjastamise ettevalmistused.

Tulemusena vallandusid rohkem kui saja tuhande osalejaga meeleavaldused. Eesti huvides on Euroopa Liidu maksimaalsed jõupingutused Ukraina lähendamisel Euroopaga, mille lähim käegakatsutav tulemus peaks olema sellesama assotsiotsiatsoonileppe sõlmimine võimalikult kiiresti. Arvestades, et leppe sünd oli alles äsja pigem ootuspärane ja piduritõmbamine Kiievis pigem halb ootamatu üllatus, tahaksime näha, et Euroopa Liit rakendab kõiki tema käsutuses olevaid meetmeid selle nimel, et Ukraina ei libiseks otsustavalt Vene mõjusfääri.

Eestil on ainult kaotada. Ka Eesti poliitikud eesotsas Toomas Hendrik Ilvesega on avaldanud lootust, et rong ei ole veel lõplikult läinud. Esiteks võib Janukovitš Vene külma talve ähvarduste ees selja sirgu ajada: Ukraina peaminister on nimelt otsesõnu tunnistanud, et leppe pidurdamise otsuse taga on Venemaa majanduslike sanktsioonide rakendamise ähvardused. Teiseks aga võib Euroopa Liit leida seni kasutamata partnerluse arendamise võimalusi, sh majanduslikke hoobasid. Ukraina vajab Vene imperialismi õudusunenäost pääsemiseks Euroopa abi, nagu väljendub Ukraina endine president Viktor Juštšenko Financial Timesis avaldatud arvamusartiklis – ent see abi võib diplomaatiast ka reaalmajandusse ulatuda.

Sellest, kui Ukraina suhete areng Euroopa Liiduga peatub, on Eestil ainult kaotada. Esiteks, Ukraina on suur turg, teiseks: meile suhteliselt lähedal. Mitmel tuntud Eesti ettevõtjal on Ukrainas oluliselt ärihuvid, mida Hillar Tederil aitas viimati klattida ka peaminister Andrus Ansip. Eesti ekspordipartneritest on Ukraina tänavuse esimese poolaasta seisuga 18. kohal, ent kuna Eesti kaupadel ja teenustel on seal hea maine, on arenguruumi küllaga. Samas ennustab Urmas Sõõrumaa Lääne lahkumist Ukrainast, sest ebakindlus püsib. Ukraina soov hoida suhteid Venemaaga ja läheneda samas Euroopale meenutab püüdu istuda kahel toolil korraga, mis teadagi ei taha hästi õnnestuda.

Poliitiline oht. Vene mõjusfääris on Ukraina muidugi suuresti niikuinii ja poliitiline olukord ühemõttelisest liikumisest Euroopa suunas päris kaugel. Esiteks puudub ühiskondlik konsensus riigi arengusuuna suhtes, teiseks on Ukraina ajalooliselt Venemaale hulga lähemal kui Euroopale. Leppele piduri tõmbamine näitab ühelt poolt nii Venemaa poliitilist mõjujõudu Ukraina arengu mõjutamisel, teisalt aga ka Euroopa idasuunalise poliitika nõrkust, millel on pikaajalises perspektiivis halvad tagajärjed nii Ukrainale kui ka Euroopa Liidule endale. Seesama nn ühe daami küsimus põhjustab ebamugavust Eesti poliitikuteski, Euroopast rääkimata.

Kiievi lõplikku kaotamist ei saa Euroopa Liit endale lubada. Esiteks annaks see Venemaale julgust püüda oma mõjusfääri tagasi tarida ka teisi sovetiminevikuga riike, teiseks on Ukraina ka Euroopa mõistes suur turg. Jah, Eestigi ettevõtjate kogemus ütleb, et mitte just lihtne turg. Ent ka euroopalike väärtuste kontekstis oleks Ukraina „minnalaskmine“ erakordselt lühinägelik.

 

 

Autor: 1185-aripaev

Hetkel kuum