Vastasel juhul oleks ta reeglite kohaselt valitseja, tavapärane ehk tolle kultuurikoodi kohaselt "nõrk".

Sellest tulenevad nii ootamatud vallandamised, ettepanekud kui rünnakud. Segaduse ja seeläbi hirmu külvamine oma alluvatesse ja naabritesse on eesmärk omaette. Kardab, järelikult austab - nii tõdeb populaarne vene ütelus. Veidi muudetud kujul: kardab, siis vähemalt kardab. Mitte ei vaata sulle otsa nagu võrdne võrdsele või mis veel hullem, ülevalt alla.

Endasugustele tullakse pähe määrima mingeid ühiseid reegleid. Tehakse etteheiteid valesti käitumise korral. Räägitakse midagi väärtustest, õigustest ja muust tüütust. Dikteeritakse, kellele, mida ja mis hinnaga müüa. Jama värk.

Aga vaat annab ikka karja juht korra oma kamba liikmetele peksa ja ründab veel naabreid kah, on kõigi silmis pime hirm ja midagi austuse sarnast.

Mida siis sellise tegelase naabrid saavad ette võtta? Hirmu ei tohi tunda. Üritada hullunut meelituste ja kingitustega rahustada ammugi mitte - seda võetakse kui nõrkuse märki ja esitatakse järgmine nõue. "Mitte ärritada" pole võimalik - pujään on iseärrituv.

Etteennustamatust ja hirmu saab ümber keerata. Ennustamatus on tegelikult ennustatavus. Juba ette tuleb arvestada, et suliga kaupa ei tehta, varem või hiljem tuleb seda muidu kahetseda. Äärmise vajaduse korral asju ajades peab olema alati ka plaan B, riskide hajutamine ja kõva kindlustus.

Hirmu saab asendada otsusekindlusega, valmisolekuga halvemaks. Valmisolekuga ise tegutseda, lootes, et naabrid tulevad appi, kui tuleb hullunud üleaedset taltsutada. Võib-olla ei tule ka, aga ise peab valmis olema. Ja mitte kartma, isegi kui sinu inimesi röövitakse, vanu kohtuasju algatatakse, territoriaalseid nõudmisi esitatakse jne.