Peeter Koppel: kriisijutlustajate aktiveerumine on igasügisene nähtus

Pean tunnistama, et täpselt selliseid artikleid on ilmunud kogu selle aja, kui on kehtinud riskantsete varade tõusutrend – ehk siis alates 9. märtsist 2009. Enamik neist on olnud vähemalt sama hästi põhjendatud. Minu isikliku arvamuse kohaselt teevad sellised ennustajad ühe väikse vea – nad nimelt eeldavad, et raha on siiski laiemalt vaadeldes madalaimat riski kandev varaklass, keskkond on business as usual ning kasvu aeglustudes ja riskide kasvades jooksevad kõik rahasse.

Seesama 2009. aasta märtsist kestnud tõusutrend on pigem tunnistus, kuidas keskpankade ohjeldamatu rahatrükk on päris korralikult õõnestanud arusaama rahast kui akumulatsioonivahendist ja väärtuse mõõdust. Olukord ei ole business as usual.

Keskpankade improvisatsiooniline eksperiment kestab edasi ning tõepoolest – võib ka minu arvates ühel hetkel viia suurema kriisini, mis tekitab vajaduse finantssüsteemi põhimõtted üle vaadata viisil, mis taastaks raha pikema perspektiivi usaldusväärsuse akumulatsioonivahendi ja väärtuse mõõduna.

See, kas see protsess algab järgmisel kolmapäeval kell 12:32 või viie aasta pärast – kui keegi sellega suudab täppi panna, siis on see ilmselt kogemata. Ja mul on kuri kahtlus, et (tootlike) varade omanikud on sellise paradigma muutuse jaoks paremini positsioneeritud.

Mis aga praegust kriisijutlustajate aktiveerumist puudutab, siis see on igasügisene nähtus. Praegu annab neile julgust juurde see, et Lehmanist (USA investeerimispanga Lehman Brothersi pankrotist, mida peetakse üheks üleilmse finantskriisi alguspunktiks – toim) saab kohe-kohe 7 aastat ja isegi Vana Testament defineerib just sellise perioodi majandustsükli pikkusena.