Investor Toomase suurimad võidud ja väikesed kaotused
Olen teiega enam kui 16 aasta jooksul oma tehinguid küll jaganud, kuid ikka ükshaaval. Seekord löön teie ette kogu oma investeerimise ajaloo, mis annab tunnistust sellest, et kauplejaks ma ei kõlba ja teinekord on kõige igavam strateegia see kõige õigem.
Huvitaval kombel jäävad mu parimad tehingud pigem investeerimisteekonna algusesse. See oli muidugi buumiaeg, kus aktsiaid oli lihtsam duubeldada, kuid ega möödunud aastagi oma majandustõusuga sellest suurt maha jäänud.
Elu parim tehing on mul senimaani tehtud Baltika aktsiaga: 2005. aastal ostsin aktsiad pärast juuni alguses toimunud kukkumist. Käisin aktsionäride koosolekul ja mulje sai hea. Summa polnud suur – oma aja vääringus 81 000 krooni, kuid seda magusam oli kaks aastat hiljem välja võtta enam kui pool miljonit krooni. Tol hetkel oli see arvestatav osa mu portfellist, sest alustasin ju 2002. aastal miljoni krooniga.
2007. aasta 9. veebruar jääb mulle alatiseks meelde, sest samal ajal müüsin ka kõik oma Olympicu aktsiad, millelt sain pea 140 protsenti kasumit. Toonane börsitoimetaja Raivo Sormunen ütles kuldsed sõnad, et nende aktsiate eest pakuti börsil hetkel nii head hinda, et seda on suisa häbi vastu võtta. Olympicusse sisenesin korra veel, aga seda edu korrata ei suutnud – tootlus jäi 15 protsendi juurde.
Kannatlikkus on investori suurim voorus
See muster on mu portfellis sageli kordunud, et olen läinud väiksema summaga panustama ja jõudnud ära oodata paremad ajad aktsia jaoks, nii et positsioon mu portfellis märkamatult mitmekordistub. Praegu on juhtunud selline lugu Microsoftiga: panustasin sinna erinevatel aegadel 16 000 dollarit, aga tänaseks on positsiooni suurus jõudnud hoolimata mullusest korralikust kasumivõtust 41 200 dollarini. Seesamune kasumivõtt 60 dollari pealt andis mulle enam kui 200protsendise tootluse, aga tänaseks on aktsia veel oluliselt tõusnud ja firma ei näita nõrkuse märke. Liiga vara läks näpp päästikule!
Hästi õnnestus mul ka osa Cramo aktsiate müük 2007. aastal: mulle näis, et ajad on ärevad ja tõmbusin seetõttu sügavamale rahasse. Täpsemalt 2007. aasta augustis likvideerisin portfellist proportsionaalselt pooled aktsiad: Teo LT, OTP Pank, Okmetic, Cramo, Tulikivi, Apache… Ei tasu imestada, et vaid mõni aeg hiljem tuli mul neist positsioonidest hoopis häbiga väljuda – näiteks kõige kahjulikum tehing oli Ungari OTP Bank, mille likvideerisin 2009. aasta veebruaris ja kust sain korralikult 82 protsenti kahjumit. Siin, tõsi küll õnnestus suurepäraselt teha seda, mida investorid kõige enam kardavad – suutsin müüa vaat et aktsia absoluutsest põhjast. Käristasin järelejäänud OTP aktsiad maha 1543 forindi tasemelt, kuid peaaegu päevapealt hakkas see aktsia taas tõusma ning kaupleb praegu enam kui 10 000 HUFi tasemel.
Tark ei torma
Liigne ärevus karistas mind ka korra Tallinki puhul – selle aktsiaga olen vaat et kõige enam tehinguid teinud: 2009. aasta juulis ei pidanud närv pidevale kahjumi kasvamisele vastu, tegin rahaks 1152 aktsiat, mis tol hetkel maksid 4,69 krooni tükk. Kahjumit sain peaaegu 80 protsenti.
Majanduskriisi „abi“ polnud mul tarvis aga Bally Total Fitnessiga põrumiseks: kaotasin seal neli viiendikku oma rahast, sain sealt piltlikult öeldes veel aluspükste väel tulema, sest mõne aja pärast oli see spordikett ülepea pankrotis. Miks ma seda üldse ostsin? „Bally ostuks tõukasid Toomast tagant nii ta enda kärsitus kui ka tuttavad, kes tema käest pidevalt küsisid, miks ta oma portfelli millegi äkilisemaga ei täienda,“ olen ostu 16 aastat tagasi Äripäeva veergudel põhjendanud. Nägin küll, et ettevõttel on suur võlakoorem ja halbadel aegadel on tal raske, aga kuna olin tolleks hetkeks investeerinud juba seitse kuud, aga aktsiates suurt midagi ei olnud, lootsin, et ülemäära emotsionaalne see otsus polnud.
Kokkuvõttes tuleb tõdeda, et kuigi mulle meeldib aktsiaid pööritada, siis kõige suurema edu on toonud ikkagi kõige igavam strateegia: vali hoolega, mida portfelli võtad, ja siis istu sees. Liiga laisk samas olla ei saa, sest niimoodi võib suured ohumärgid maha magada. Tegelikult teadis kõige paremat investeerimistarkust juba vanarahvas: üheksa korda mõõda, üks kord lõika. Seda nii ostmise kui ka müümise puhul.
Kõikide nende tehingute juures on märkimisväärne, et pidin kogu selle sahmimise juures aastate jooksul reaalset kahjumit vastu võtma vähem kui 20 000 eurot eest. Põhjused proosalised: kas ei saanud ma ikka päris täpselt aru, mida püüdma lähen või püüdsin turgu üle kavaldada. Saamata jäänud raha on tulnud aga ilmselgelt liigsest rutakusest.
