Restoranitest: mere ja linna piiril

Kalevi jahtklubi restoran asub otsekui kahe maailma piiril: pidev autodevool Pirita jõe sillal kinnitab linna kohalolu, jahid ja muud veesõidukid aga räägivad merest.

Heidi Vihma

Kalevi Jahtklubi Resto söögisaal on saanud hubase kujunduse.

Kalevi Jahtklubi Resto söögisaal on saanud hubase kujunduse.
Foto: Raul Mee

Ka restorani külastajad jagunevad laias laastus kaheks: parkunud nägudega meresõitjad ja unistajad, need, kes ise merd ei sõida, kuid alati valmis imetlema merd ja paate ning lootma, et ükskord…

Veeäärse terrassi kujundamisega pole erilist vaeva nähtud ja pole seda vajagi – laevamastid, vesi ja päike annavad oma panuse. Aperol Spritzi reklaamidega butafooria tundub sellisel neutraalsel taustal isegi natuke kohatu. Söögisaal on kujundaja kätt rohkem tunda saanud, seal on mõnusalt hubane. Triibulisi särke kandvaid ettekandjaid on palju, meiegi laua juures käis neid paar-kolm. Ja kuigi Facebook sisaldab ka kurtmist aeglase teeninduse ja mittemärkamise kohta, minu kogemus seda ei kinnita. Teenindus oli kiire, vaatamata sellele, et terrass juhtus enam-vähem rahvast täis olema.

Viimati käisin jahtklubi restoranis päris palju aega tagasi. Meeleolu oli ka siis äge ja õhustik eriline, purjejahte sõitis sadamasse sisse ja välja, toit aga selline, et võttis kümneks aastaks tagasituleku isu ära. Praeguseks on kööki saabunud uus ja palju parem aeg. Maitsejahil gurmaanid ilmselt küll pettuksid, nende jaoks pole menüüs eriti midagi, klassikaarmastajad võivad aga rõõmustada, klassikat esindab restoran väärikalt.

Tuntud road

Isegi tursamaks muna, sibula ja röstsaiaga on olemas. Klassikaliste restoraniroogade varasemast kihistust pärineb veel ka soolaheeringas vutimuna ja kartuliga, külm jogurtisupp ja kalasupp munaga, uuemast Caesari salat, lõhepasta ja grillitud lõhe, meega röstitud part ja kohafilee. Ka magustoidud olid esindatud meie restoranides kõige sagedamini esineva kolmikuga – toorjuustukook, brüleekreem ja soe šokolaadikook.

Eelroog õrnsoolalõhe marineeritud punase sibula ja röstsaiaga oleks võinudki jääda ainsaks roaks, kala oli rohkem kui mõne ihnsama koha pearoas, see oli värske ja kvaliteetne. Ka teine eelroog, roheline salat vürtsika rostbiifi ja kuivatatud tomatitega oli kõhnema pearoa mõõtu portsjon, kuid selles oli kokk maitsetega hoogu läinud ja lubatud kergelt vürtsika rostbiifi asemel oli ülivürtsikas liha, lisaks tugev kaste.

Veiseburgeri kõige olulisem komponent kotlet oli hinnale vastavalt väärikas – kogukas, mahlakas ja maitsev, aga lisanditega oli lood kehvemad. Sai oli suhteliselt tavaline, st igav, ja kartuleid, mis kandsid uhkelt steakhouse’i nime, jätkus burgeri kõrvale vaid mõni üksik. Ja joogikaart hoidus üllatustest. Suured tootjad, tuntud kaubamärgid, sekka natuke käsitööõlut (kes tänapäeval ilma nendeta hakkama saab?) ja käsitöösiidrit. Uuele ajale kohaselt ka kolm kvaliteetset alkoholivaba õlut.

Mulle klassika sobib, pealegi ei võigi jahtklubi restoran toiduga tembutada, eriti mere poolt tulles on kõhu täitmine väga oluline. Mis uudsusest puudu jäi, tegid tasa kvaliteet ja korralik teostus, üksikud puudused maitsete nüansseerimisel üldmuljet ei rikkunud.

Restoranitest: mere ja linna piiril

Seotud lood

Hetkel kuum

Hetkel kuum

Podcastid

Enimloetud

Viimased uudised