Restoranitest: Koma ehk kogutud maitsed

Koma ehk Kogutud Maitsed leiab Pelgulinna servast, otse Kolme Sibula vastast. Võib arvata, et Kalamaja on lõpuks saanud restorane nii täis, et sinna enam ühtegi ei mahu, ja tasapisi alustatakse Pelgulinna gurmaniseerimist.

Koma on õllerestoran, kus natuke on ka veini ja muid jooke, kuid nende valik jääb õllega võrreldes tagasihoidlikuks. Erinevaid õllesid olevat Komas üle saja. Selline õlleküllus pani ka mind, veendunud veini­joojat sedapuhku veinidest mööda vaatama ja õllele keskenduma. Pakutu hulgas olid esindatud vist küll kõik maailma levinumad õlletüübid ja muidugi ka suur hulk kohalikke käsitööjooke.

Nagu soliidsele õllerestoranile kombeks, on Komas iga roa juurde oma õlu sobitatud. Kindlasti poleks ma ise osanud pähklikarri ja kahvli­pehmeks hautatud sealiha juurde­ valida Juhuse pruulikoja “imetegu” – 2,2% ­alkoholisisaldusega “Haput aktsiisi”. Kindlasti ei pea ma seda parimaks mõeldavaks kombinatsiooniks – minu ja ilmselt ka teiste vähese karastusega õllejoojate jaoks on igasugused õlle-toidu kombinatsioonid suhteliselt võõrad –, kuid põnev oli see kindlasti. Põnev ja ilus, sest õlut serveeritakse eriliselt kaunitest klaasidest. Kaunimatest, kui nii mõneski nooblis restoranis veini jaoks kasutusel.

Toidu jaoks tuleb Komasse minnes vaim valmis seada ja meeled ärksad hoida – peakokk tembutab kõvasti. Tükk aega pole­ nii trenditeadlikku menüüd kohanud. Kõik on kohal: pett ja vadak, lehtkapsas ja mustjuur, 63kraadise küpsetusega muna jms. Menüü annab tunnistust peakoka loomingulisusest, aga ka kõvast tööst. Koma kööki juhib Daanius Aas, kelle tegemistel tasub silm peal hoida – Komas kogetu tõotab noorele kokale kõrget lendu.

Eelroogadest valisin kaks kõige kergemat: röstitud mustjuure, mille lisand oli marineeritud nuikapsas ja sinimerekarbikaste, ning külma vadaku-peedisupi. Palav ilma tõttu oli isu olematu, välja higistatud mineraalivaru aga vajas täiendamist. Mõlemad road olid täiuslikud suvetoidud: maitseid palju, kaloreid aga vähe.

Pearoad taoliseks kergeks lennuks võimalusi ei jätnud. Ainus kalaroog on angerjas saia ja praekartuliga, mis küll väga maitsev, kuid mitte päris kuumailmaroog. Tõsi, peakokk ju ilma eest ei vastuta,­ kuid jään angerjaroa nautimiseks ootama­ külmemat ilma. Magustoiduga oli pea­kokal hoog ikka lausa üle võlli käinud, see oli üleni kartulist: kartulikrõpsud, kara­mellistatud kartul ja kartuliparfee. Maitsev, seda kindlasti, kuid eelkõige ootamatu ja natuke naljakaski. Ja oma sinivalgetes toonides väga kaunis.

Vähemalt sama palju kui peakokk menüü kallal on disainerid pingutanud sise­kujundusega. Tulemuseks miljöö, mis on ühtaegu hubane ja cool, karm ja pehme. Raske musta metalli ja nähtavale jäetud ventilatsioonitorude karmust mahendavad puhas ja väga kvaliteetne puit ning rohelised taimed, millest mõni küll puuduliku valguse tõttu väheke kidur. Üldmulje natuke nagu Arsenali keskuses, ainult hoone ise on palju-palju tagasihoidlikum.