Katre Pilvinski • 18. september 2018
Jaga lugu:
Ilkka Suppanen tundis Eesti ja selle loomingu vastu huvi juba 90ndate aastate alguses, kui Eesti taasiseseisvus.  Foto: Tõnu Tunnel

Ilkka Suppanen: EKA tudengid on andekamad kui Harvardi omad

Maailmas ühe prestiižseima disainiauhinna võitnud ning muu hulgas Harvadi ülikoolis disaini õpetav Soome disainer Ilkka Suppanen leiab, et hoolimata nappidest vahenditest on Eesti tudengid väga võimekad.

Ilkka Suppanen tundis Eesti ja selle loome vastu huvi juba 90ndate aastate alguses, kui Eesti taasiseseisvus. Tema esimene kokkupuude Eesti tudengitega oli 1988. aastal, kui ta ise oli veel arhitektuuritudeng. 1992. aastal organiseeris ta koos Eesti tudengitega, teiste hulgas praeguse Eesti Kunstiakadeemia (EKA) arhitektuuriteaduskonna dekaani Andres Ojariga Pärnus ühe töötoa. Kui teda kutsuti kolm aastat tagasi EKA sisearhitektuuri osakonda õpetama, otsustas ta selle pakkumise vastu võtta, kuna see kool on tema jaoks väga eriline, nagu ka eestlased.

“EKA on ambitsioonikas asutus ning sealne õppetegevus on intensiivne,” tõdes Suppanen. Akadeemia sisearhitektuuri osakonna juht Hannes Praks on tema sõnul hariduse suhtes heas mõttes hull. Samas hindab ta organisatsiooni lihtsaks ja läbipaistvaks, kus aga pole kuigi palju ressursse – kuid see on hea, sest seda suuremat loomingulisust see nõuab. “Kontrast on päris suur, kui oled õpetanud Harvardi ülikoolis ja tuled EKAsse. See on täiesti erinev. Kuid ma tõepoolest usun, et Eesti tudengid on andekamad kui Harvardi omad,” rõhutas õppejõud.

Suppanen kiidab EKAt vähese bürokraatia poolest, sest vaid paar inimest suudavad palju tööd ära teha. See kõik kokku tekitab soomlasest õppejõu jaoks väga tugeva positiivse emotsiooni. “See tähendab, et haridus ja tudengid ning dialoog minu ja tudengite vahel on kõige olulisemad. EKAs õpetamine on tore ja tõeliselt rahuldust pakkuv, kuna mul on võimalus ime juhtumist tunnistada – ma õpetan koolis, kus pole bürokraatiat ega ressursse, kuid seal on väga võimekad tudengid,” lausus ta.

Õppejõu selgitusel on väga oluline aspekt see, et EKA tudengid pole mõjutatud meediast ega internetist, vaid neid mõjutavad nende endi ideed. “Võrreldes teiste koolidega, kus ma olen õpetanud, on see väga erinev. Kui ma teistes ülikoolides annan tudengitele ülesandeid, siis nende tööd on sellised, mida ma olen juba näinud. Kuid teisalt on selge, et tudengina õpid sa meistritelt seni, kuni su enda stiil välja kujuneb. Eestlaste puhul pole välismõjutust näha ning see on väga hea, sest see annab tudengile võimaluse luua oma disaini ning lahendada probleeme ise. Kui sa kedagi teist jäljendad, siis ei loo sa enda stiili,” kõneles Suppanen.

Suppanen on disaini õpetanud Helsingi kunsti- ja disainiülikoolis (TAIK) aastast 1996, kahes Milano disainikoolis, nagu Politecnico di Milano ja Scuola Politecnica di Design, Veneetsia ülikoolis IUAV, São Paulo ülikoolis USP, Harvadi ülikoolis ning EKAs.

Ilkka Suppanen soovib järgmise 10 aasta jooksul töötada arhitektina. Fotol tema loodud Helsingis asuv residents – villa Ilo.  Foto: Studio Suppanen

Andekus ei tähenda edukust

Kogenud õppejõu ja rahvusvaheliselt tunnustatud disainerina leiab Suppanen, et edukaks disaineriks saamine pole ainult talendis kinni, vaid see on õnn ning võime tulla erinevate olukordadega toime. “Edukuseks on vaja natuke kõike – nii õnne kui ka võimet tööd teha. Kuid õnnel on oluline osa – see, et sa oled õigel ajal õiges kohas. Maailm ei ole õiglane ning elus ei käi asjad nii, et kõige andekamast disainerist saab ka kõige edukam disainer. Kuid samas vähem andekad disainerid, kes on parema ellusuhtumise ja töövõimega, võivad samamoodi edukaks saada,” rääkis ta.

Ning loomulikult võivad ka EKA tudengid rahvusvaheliselt edu saavutada, kuid kool ei tee õppejõu sõnul kedagi edukaks – kool annab hariduse, teadmised ning tööriistad, et tudeng tuleks elus iseseisvalt toime.

“Ressursi vähesus on kindlasti üks aspekt, miks Eesti tudengid on nii andekad ning see on väga oluline. Mina tulen ühiskonnast, kus asjad on teistmoodi arenenud ning meie käsutuses on palju vahendeid. Kuid see pole loonud meie jaoks paremat loomingulist keskkonda. Soome tänane olukord pole sugugi parem Eesti omast,” nentis ta.

Ressursid annavad küll võimaluse teha palju erinevaid asju, kuid see ei too loomingulisust ja võimekust endaga kaasa. Kuna aga eestlasi on väga vähe ning väikerahvas on pidanud alati paljudes asjades hakkama saama väheste inimestega, oleme Suppaneni sõnul juba loomu poolest efektiivsed. “Kuid meid natuke põhja pool on rohkem ning seetõttu oleme muutumas paksuks keskealiseks ühiskonnaks. Eestlased on samas endiselt noor ja aktiivne rahvas. Ma näen palju võrdlusi ning ma tõesti imetlen seda olukorda, mida eestlased on suutnud viimase 20 aasta jooksul luua,” kiitis ta.

Pilbastest toolid on EKA tudengitele väljakutse – teistsuguse kvaliteediga disainib neid ka Suppanen ise.   Foto: Studio Suppanen

Väljakutsuv toolide projekt

Ilkka Suppanen juhendab EKA sisearhitektuuri osakonnas toolide projekti, mille idee seisneb selles, et tudengid teevad tööd praktiliselt võimatu materjaliga. Nad saavad tüki puitu ehk liistud, mis on tavaliselt kasest, männist, lepast või pajust ning sellest tuleb teha tool. Õppejõu sõnul ei võimalda see materjal teha tavalist tooli konstruktsiooni – näiteks pole sellest võimalik teha esimesena tooli jalgu. “Mõte on selles, et need liistud, mis nad saavad, sunnivad neid teistmoodi mõtlema. Nad ei saa ühtegi olemasolevat tooli referentsina kasutada, kuna see materjal on niivõrd erinev, kuigi see on puit,” selgitas ta.

Isegi kui kõik tudengid ei hakka tulevikus professionaalsete disaineritena toole valmistama, on teine oluline aspekt projekti juures see, et tool on selline ese, mille kaudu saab väga palju asju õppida. “Esiteks õpitakse konstrueerimist, et tool oleks piisavalt tugev ning kuna kasutatakse väga õhukest puitu, on see ka inseneeria valdkonda kuuluv ülesanne, et kuidas sa tuled toime tooli tasakaalu hoidmisega.

Samuti õpitakse ergonoomiat ja inimkeha proportsioone tundma ning see on kasulik iga disaineri jaoks – saada aru, missugune on inimkeha anatoomia ning millised keha proportsioonid. Lisaks õpitakse tooli valmistamise kaudu tundma objektide suhet ruumiga,” rääkis ta projekti mitmekülgsusest.

“Kuigi harjutus on lihtne, kombineerib see palju asju, mida minu hinnangul tudengid peaksid õppima. Funktsionaalsus, disain ja kõik muu ühe korraga. See on keeruline ülesanne ning mul on hea meel, et Eesti tudengid saavad sellega hakkama, sest ma pole kindel, et esimese kursuse tudengid näiteks Helsingis, Milanos või Bostonis suudaksid seda teha,” tõdes Suppanen.

Samas tunnistas Soome õppejõud, et õpetamine EKAs on unikaalne, kuna Hannes Praks on avatud radikaalsele mõtteviisile ning teisalt mõjutab tööd ka vahendite nappus. “Ostame ainult puitu – ühe tooli materjali hind on umbes 15 eurot, mida pole palju,” märkis Suppanen, lisades, et ta on koguni mõelnud toolide projekti soovitamisele nii Milanos, Harvardis kui São Paulos, kuid kahtlustab, et nurinat võib tulla selle üle, et neil pole puitu ega aega.

“Kuid EKAs on hetkel selline atmosfäär, kus võib ettepanekuid teha ning kolleegid vastavad tõenäoliselt jaatavalt,” lausus ta. Suppaneni ettepanekul muudeti tooliõpet nii, et tool tuleb valmistada võimalikult vähese materjali hulgaga ning see oma kehaga läbi katsetada. Kui tool ei kanna, siis kukutakse sõna otseses mõttes kursusest läbi. Kuid tooli saab parandada seni, kuni see kannab.

Studio Suppanen

Kuigi Suppanen on staažikas ja nõutud õppejõud mitmel pool maailmas, on ta eelkõige disainer ning tegeleb enda sõnul 90% ajast disainimisega.

Endanimelise stuudio ehk Studio Suppaneni asutas ta 1995. aastal Helsingis. “Minu stuudio alustamine polnud väga hästi läbi mõeldud. Lõpetasin ülikooli ja hakkasin tööle. Keegi palus mul teha kontori interjööri ning selleks oli mul vaja ettevõtet, et saaksin arveid saata. Kuid keegi ei õpetanud toona koolis ettevõtlust ning ma õppisin palju asju halval moel, tegin vigu ja maksin nende eest,” rääkis ta enda ettevõtlusõppetundidest.

Nii toas kui õues kasutatav tool-madrats Airbag, midademonstreeriti esmakordselt 1997. aastal Milano disainimessil,näituse Snowcrash raames.   Foto: Studio Suppanen

Suppanen tõdes, et tal polnud kunagi kavas kasvatada enda stuudiost suurt disainibürood, see oli vaid vahend tegemaks asju, mida ta soovis. “Olen töötanud disainerina ning teinud palju erinevaid töid ning neid ka rahvusvaheliselt. Teen väikeseid asju juveelidest kuni arhitektuurini, nagu eramaju ja suvilaid, sest olen ka väljaõppinud arhitekt.”

Rahvusvahelistest projektidest tõi ta välja 1997. aastal koos kolme kolleegiga tehtud näituse Snowcrash Milano disaininädala jaoks. See näitus tutvustas Studio Suppaneni disaini. “Snowcrash tõi palju kontakte, ettevõtted esitasid tellimustöid või võeti meie stuudio olemasolev disain töösse. Sedasi algas minu karjäär professionaalse disainerina,” rääkis ta.

Sellest saati on Suppanen töötanud rahvusvaheliselt mitmel rindel. Tema stuudio asub küll Soomes, kuid ta töötab sageli oma väikeses harukontoris Milanos. Põhjusel, et seitse aastat tagasi armus ta naisesse, kes elab Milanos. Oma aega Helsingi ja Milano vahel jagab Suppanen vastavalt vajadusele. “Meil on kliendid Itaalias, kuid ka Prantsusmaal ja USAs – minu stuudio on alati olnud väga rahvusvaheline,” märkis ta.

Ühele Soome kõige tuntumale brändile Iittala disainitud küünlahoidjad Kaasa.  Foto: Studio Suppanen

Trendid, mis mõjutavad disaini

1. Ühenduvus. Arvutite ning teiste digitaalsete vahendite kaudu saame olla pidevalt üksteisega ühenduses.

2. Naiste kaasatus. Kui me vaatame ajalukku, siis see on meeste ajalugu. Kuid nüüd on naised kõikjal maailmas tegusid tegemas. Üha rohkem teevad otsuseid naised nii kodudes kui ühiskonnas üldiselt. Eriti Aasias ja Aafrikas on see tendents väga suur.

3. Hõbedane ühiskond. Peale sõda sündis palju lapsi ning nüüd on Euroopas ja USAs palju inimesi, kes on pensionärid. Meil on vananev ühiskond, mille liikmed pole hooldekodus, vaid on tarbijad, kes reisivad, ostlevad, söövad väljas jne.

4. Tehnoloogia. On valitsenud juba mõnda aega ning selle positiivne trend jätkub. Kõik baseerub tehnoloogilisel innovatsioonil. Täna on paljud tooted toodetud digitaalselt, kasutatakse 3D printimist, laserlõikamist jne. 1 või 1000 toote tootmine maksab ühe palju. See tähendab, et kõik saavad endale disaintooteid lubada.

5. Tervis. See on üha olulisem ja kõik räägivad sellest.

6. Töötamise viis. Inimesed ei tööta enam ainult kontoris ja 9–17.

7. Urbaniseerumine. Elu koondub üha enam linnadesse.

8. Individualiseerume. Paljudel inimestel on samad telefonimudelid, kuid näiteks telefoni korpused, kaaned jne on kõigil erinevad.

9. Globaliseerumine.

10. Haridus. Muutunud on reisimisviisid, transport ja kõik muu ning järgmine revolutsioon on hariduses. Esile kerkib elukestev õpe ning me kõik õpime kogu aeg ja vahetpidamata.

Allikas Ilkka Suppanen

Disain kui maailmaparandaja

Suppanen on veendunud, et disain muudab maailma paremaks. “Disaini idee on midagi parendada, see on alati midagi tulevikust ja parem versioon millestki varasemast. Disainerite jaoks on suur väljakutse aidata inimesi. Me elame ajas, kus tulevik pole helge ning inimesed on tuleviku suhtes pessimistlikud, sest juhtuvad kõik halvad asjad, nagu globaalne soojenemine, Donald Trump ja Vladimir Putin,” loetles ta.

Soome disainer aitab Indias Orissas inimeste elu paremaks muuta ning annab kohalikele tööd. Naised teenivad selles piirkonnas elatist korvide punumisega.  Foto: Studio Suppanen

Kuid ta tunnistab, et maailma parandamine on keeruline, sest inimeste aitamine pole enam moes.

Ühe projekti raames aitab Soome disainer Indias Orissas, kus puuduvad igasugused inimõigused, inimeste elu paremaks muuta. Selleks et ellu jääda, teenivad naised selles piirkonnas elatist korvide punumisega. “Kuid meie otsustasime, et korvide tegemise asemel võiksid nad teha lampe, mida täiustasime tehnoloogiaga,” märkis Suppanen. Need lambid on jõudnud Euroopa ja Ameerika galeriidesse ning neid müüakse tuhande euro eest. Idee on saada rikastelt raha ning anda see vaestele. Selle projekti kaudu on disainer muutnud paljude India naiste elu paremaks ja lootusrikkamaks. “Aga kui me disainime kellasid rikaste inimeste jaoks, siis lahendame teistsuguseid probleeme. Hakkasin India projektiga tegelema siis, kui nägin, et minu disain aitab ainult rikkaid,” tõdes Suppanen, kes on veendunud, et disain aitab elusid paremaks muuta.

Mõeldes tulevikule, tahaks Suppanen järgmise 10 aasta jooksul töötada arhitektina. “Ma hindan arhitektuuri kõrgelt. Arhitektuuri juures on huvitav see, et kui vaadata mõnda vanemat maja, kus keegi enam ei ela ja mida keegi enam ei vaja, on maja ikka alles. Kui palju me teame tegelikult ajaloost või kultuurist, kuid arhitektuur on osa ajaloost, mis püsib. Näiteks kui keeled ei eksisteeri enam, siis püramiidid on endiselt alles,” kõneles ta.

EKA tudengid Kadrioru lossis toolide hindamisel. Kui tool istujat ei kanna, siis kukub tudengsõna otseses mõttes kursuselt läbi.  Foto: Tõnu Tunnel

Hannes Praks: meie tudengid intrigeerivad Ilkkat

Meie osakond äratab Ilkka Suppanenis uudishimu, sest meie tudengid pakuvad huvitavamaid lahendusi kui mujal maailmas, lausus Eesti Kunstiakadeemia (EKA) sisearhitektuuri osakonna juht Hannes Praks.

Praks tõdes, et EKA-l õnnestus sellise muljetavaldava rahvusvahelise taustaga disainer, arhitekt ja õppejõud nagu Ilkka Suppanen oma meeskonda saada tänu isiklikele suhetele. “Sellest algab sageli kõik – kolleeg Edina Dufala-Pärn (EKA sisearhitektuuri osakonna dotsent – toim) teadis Ilkkat juba oma õpingute ajast TAIKis Helsingis,” lisas ta.

“Ilkka Suppanen ja Sami Rintala – teine eredalt särav Soome arhitektuurinimi, kes EKA sisearhitektuuriosakonna ettevõtmistesse panustanud ja augustis meie suvekooliga koos Soomaal müttas – on kursusekaaslased. See on puhtalt mu isiklik tunne, aga meil on selle põlvkonna soomlastega üldse kuidagi hea klapp – midagi sõnulseletamatut on, mis töötab, mõte liigub sarnastel radadel ja õppemetoodika ka sobib,” selgitas Praks.

Mitmekihiline tooliõpe

Tooliõpe ehk kogu esimese kursuse kestev toolidisaini põhjalik läbimäng on tema sõnul olnud EKAs klassikaline sisearhitektuuri erialaaine juba aastakümneid ja seda hinnatakse jätkuvalt. Samas on seda õpetatud üsna erinevalt.

“Ilkka õpetamisviisi puhul paelus tema lähenemise mitmetasandilisus,” märkis ta ja selgitas, et selles on nii insenertehniline tasand, kuidas üks tool koos püsib, kui ka karakter ja iseloom, et milline see tool on ning miks ta selline on.

“Ilkka õpetab tudengeid õppima ja tooli kavandama keha abil, mitte silmade või sõnadega. Et saada aru, milline on minimaalne maht, mis inimese keha all veel koos püsib, istutakse igal aastal katki väga mitu proovitooli. Milline konstruktsioon kannab? Kui su tool su all pilbasteks puruneb, jääb see kehale väga pikaks ajaks meelde ja mulle tundub, et see kogemus on kasulikum, kui sõnaline tagasiside. Ilkkat tundub meie osakond ja meie tudengid ka omakorda intrigeerivat. Ta enda sõnul: paljudes disainikoolides õpetanuna tunneb ta ära, kui tudengid katsuvad kasutada eeskujuna trende, kõike seda, mida nad on maailma disainimeedias näinud. Ilkka ütleb, et meie tudengid otsivad lahendusi iseendast, kaevavad iseenda sees ning just selline lähenemine toobki huvitavamaid lahendusi,” rääkis Praks Soome õppejõust.

Tagasiside on ülipositiivne

Suppaneni ja EKA koostöö on kestnud kolm aastat, kuid läbirääkimised käivad, et ta ka sügisel tagasi tuleks ja akadeemia uue, äsja vastu võetud kursuse taas ette võtaks. Lisaks sellele, et soomlane on väga professionaalne õppejõud, tunneb ta Praksi sõnul siirast huvi sisearhitektuuri osakonna mõtteviisi ja tegemiste vastu ning hoiab neil silma peal.

“Ma usun, et väga oluline on, et rahvusvahelised spetsialistid käiksid kohalike meistrite kõrval meie tudengitele juhatust andmas. Tagasiside maailma tippudelt on hindamatu, sest läbi tahavad nad tulevikus lüüa ju samuti rahvusvaheliselt,” lausus osakonna juht.

“Tudengid on ülipositiivsed, isegi kui neil on olnud keeruline. Ilkka on põhjalik ja annab konstruktiivset tagasisidet,” rääkis Praks tudengite tagasisidest Soome õppejõule.

Jaga lugu:
Hetkel kuum