Restoranitest: õlut ja liha kõigile

Mehelik vaim kolis Noblessneri kvartalisse ehk Peterburi suurettevõtjate Nobeli ja Lessneri rajatud tehasehoonetesse juba koos allveelaevadega, mida seal saja aasta eest valmistama hakati. Nüüd on õlu ja Texase stiilis BBQ liharoad selle uuele elule turgutanud. Igaks juhuks kinnitan, et vaatamata mehelikkuse domineerimisele ei tundnud ma naisena end kuidagi allasurutu või ahistatuna. Pigem vastupidi – õlletehase õllekas osutus erakordselt meeldivaks kohaks.

Restorani jõudmiseks tuleb minna teisele korrusele, tootmisruumidest mööda, otse maja südamesse. Hoonesse, kus saja aasta eest monteeriti kokku allveelaevu, on rajatud omamoodi „õlle-elamuskeskus“, kus peale pruulikoja ja restorani on pood ja saun ning kuhu on võimalik ekskursioone tellida.

Õllevalikul ma pikemalt ei peatu – väärikale pruulikojale kohaselt on esindatud nii oma maja toodang kui ka külalisjoogid. Siinkohal väärib ehk meenutamist, et maailma suurima õlleentusiastide keskkonna Ratebeer.com kasutajad on valinud Põhjala maailma 100 parima pruulikoja hulka – seda 24 000 tegutsevast õlletootjast.

Maskuliinsusele vaatamata arvestatakse pruulikoja restoranis ka veini- ja limonaadijoojatega. Veinisse, tõsi küll, suhtutakse veidi hoolimatult: punane vein oli riiulil seistes liiga soojaks läinud. Seda aga ei saa ühele õllekohale sugugi pahaks panna, hea, et neil vein üldse meeles on. Seevastu Põhjala oma maja limonaad oli oma magus-hapu tasakaaluga väga meeldiv, st mitte ülearu magus, nagu suurem osa limonaadidest kipub olema. Mitteõllejoojatel on ka võimalik valida päris mitme siidri vahel.

Põhjala pruulikoja kuldvaraks on Šotimaalt imporditud õllemeister Chris Pilkington. Tap Roomi ehk restorani juhtimine on usaldatud aga Kanadast pärit noorele peakokale Michael Holmanile, kes on kokku pannud Texase stiilis BBQ-põhise menüü: vorst, ribi, veise rinnatükk, kana, kümmekond ameerikapärast lihalisandit, kolm magustoitu. Musta leiba ei ole, liha kõrval tuuakse lauale magusapoolne valge saiakukkel.

Lisandid on aga sellised, et söönuks saab ka taimtoiduline: superhea kimchi slaw ehk Korea mekiga kapsasalat, elote ehk soe maisisalat, Rooma salat või kartulisalat jms. Taldrikuid kah ei ole, liha serveeritakse liual, lisandid topsides. Taldrikuvabadusele vaatamata on kõik väga esteetiline, hoopis midagi muud kui mõne Aasia söögikoha kandikukombo.

Ameeriklased armastavad liha hästi pehmeks küpsetada, palju pehmemaks kui meil kombeks. Nii on ka Põhjala restoranis tegemist peaaegu kahvlilihaga, mille söömiseks nuga pole vajagi. Ribi on tõeliselt kogukas ja oma suuruses sugugi mitte igaühele jõukohane. Veise väheväärtuslikuks peetavast rinnatükist on BBQ ahjus aga saanud hõrgutis, millesarnast kohtab Eestimaal haruharva. Kui otsida analooge, siis ainsana tuleb samalaadse menüüga välja suhteliselt uus Telliskivi kvartalis asuv One Sixty, mis samuti inspireeritud Ameerika lihaküpsetustraditsioonidest. Midagi taolist leiab ka südalinna lihakohtadest, aga sealsed road kuuluvad juba järgmisse hinnaklassi.