investor Toomas • 19. detsember 2017
Jaga lugu:

Tunded on kahetised, aga see ahnus...
Tunded on kahetised, aga see ahnus...  Foto: Anti Veermaa

Olen jupp aega võlakirjade osakaalu suurendamise peale mõelnud ja nüüd tegin otsuse ära.

Kui Admiral Markets teatas, et asub võlakirju pakkuma, hüppas lubatud kaheksaprotsendine intressimäär kohe silma. No kust sa ikka võtad täna seda nii-öelda kindlat ja passiivset kaheksaportsendist tootlust? Aktsiate puhul saad kohe kaela nii turu-, sektori- kui ka valuutariski, aga ka iseenda rumaluse riski.

Mitte, et võlakirjade puhul need riskid puuduksid, kuid tunded on siin siiski kahetised. Hüva, see aastatootlus on magus, aga samas panen raha ikkagi kümneks aastaks lukku. Rääkigu Admiral Marketsi mehed pealegi, et võlakirjad tulevad börsile ja läheb lahti selline kauplemine, mis paberid likviidseks teeb… Nii et kui asi hapuks minema peaks, istun oma võlakirjade otsas nagu kägu.

Võib juhtuda ka nõnda, et võlakirju ei märgitagi täna õhtuks täis või siis toimub suurem ülemärkimine. Igal juhul sain Admiral Marketsi juhtide jutust aru, et eelkõige soovitakse võlakirjaomanike ringi kaasata jaeinvestoreid. Seega ei pea kartma, et üks suurem institutsionaalne investor kogu portsu ära napsab.

Tulemused on paljulubavad

Samal ajal meeldib mulle Admiral Marketsi bilanss. Niipalju kui aruannetest näha, on nad kasvulainel ja püüdnud kinni ka 2015. aasta turgude kukkumise. See, et ettevõte ise rajati 2003. aastal, enne suuremat kriisi, millest auga läbi tuldi, annab omakorda kindlust.

Ja mis seal salata, ka sektor ise, moodsa nimega fintech, paistab aktraktiivne. Kuigi annan endale aru, et kui ettevõte teenib raha sellega, et inimesed kuskil arvuti taga „punasele“ panustavad, võib see strateegia teistsuguses majandusolukorras karmilt kätte maksta. Samuti ei jää tõenäoliselt turgudel intressid alatiseks nii madalale nagu praegu.

Plusspoolele jääb võlakirjade tootlus ja tõdemus, et ettevõte on siiamaani hästi hakkama saanud ning eesmärgiks on võimas kasv. Oleks tegu mõne iduga, mis paar aastat turul tegutsenud, ei tormaks küll sellist riski võtma. Ka asjaolu, et ettevõte on hästi kapitaliseeritud ning tegu on väikese summaga – võlakirju pakutakse viie miljoni euro eest ja vaevalt selle nimel pisemagi mainekahjuga riskida söandatakse. Seda enam, et pelgalt ettevõtte aastane turunduseelarve jääb soovitud summaga samasse suurusjärku. Meeldib ka see, et firmajuhid on avatud suhtlejad ja vastasid minu raadiosaates avatult kõikidele küsimustele.

Sektor on riskantne

Miinuspoolele jääb ikka see, et võtan kaasa sektori riski: sektor ise on selline, et teda pitsitavad aina uued regulatsioonid ja kui vähegi reklaame uskuda, tekib kauplemisplatvorme ka juurde nagu seeni pärast vihma. Nii või teisiti on riskiaste selgelt kõrgem LHV või Inbanki allutatud võlakirjadest, mis on juba tee minu portfelli leidnud.

Ning tegu on ka allutatud ja katmata võlakirjadega – juhtub midagi ettevõttega, olen mina viimane, kes raha näeb. Selles valguses lööb ahnusetuluke põlema – kas sellise riski puhul poleks viisakam tummisemat tootlust pakkuda? Miks mitte 12protsendist intressimäära? Annan endale muidugi aru, et turgudelt raha kaasamiseks on suurepärane aeg – börsid löövad üha uusi tippe ning näljast raha on turul palju.

Vaagisin võlakirju nii- ja naapidi ning otsustasin märkida 7500 euro eest. See on ligikaudu kolm protsenti mu portfellist, millega jõuaks võlakirjade osakaal minu portfellis 10 protsendi ligi ja praeguseks ma võlakirja-lehe oma portfellis sulgen.

Sellel veebilehel kasutatakse küpsiseid. Veebilehe kasutamist jätkates nõustute küpsiste kasutamisega. Loe lähemalt