Kuidas aktsia hind meile vingerpussi mängib

Elu on mulle korduvalt õpetanud, et ainuüksi väärtpaberi hinna liikumiselt kaugeleulatuvate järelduste tegemine on küll imelihtne, kuid suuremalt jaolt tulutu ja koguni ohtlik tegevus. See on õppetund, mille omandamise eest olen üksjagu kooliraha maksnud, kuid mille meeles hoidmine on lõppkokkuvõttes mõjunud tootlusele imehästi.

Ärge saage minust valesti aru. Loomulikult on aktsia hind oluline, kuid seda peaasjalikult ostmise ajal ning müügihetkel.

Investeeringu algus- ja lõpp-punkti vahele jääv aktsia hinnaliikumise ületähtsustamine on aga just nimelt see, mis meid ikka ja jälle rappa juhib. Minu jaoks on selles vallas üks viimaste aastate paremaid näiteid pikalt portfellis vindunud Lõuna-Ameerikas tegutseva vasekaevandaja Southern Copperi aktsiate müük.

„Eile otsustasin, et kuna vasekaevandaja Southern Copperi aktsia on juba pikka aega paigal seisnud ning portfelli kahjumit toonud, siis oleks targem see maha müüa,“ kõlas minu diagnoos 2015. aasta veebruaris, mil viimase tehingu kohta 3000dollarilise kahjumi lukku lõin. Ühtlasi soovisin sedasi kaitsta aastaid varem soetatud aktsiatelt teenitud kasumit – esimese portsu aktsiaid olin üksjagu soodsama hinnaga ostnud juba 2006. aastal.

Nentisin toonases kommentaaris, et ei näe enam head põhjust hoida oma portfellis aktsiat, mis on juba mitu aastat vee all olnud ning mille hind pole kordagi puudutanud viimast ostuhinda. Tõsi, hinna langusel oli põhjus: vase hind oli toona langustrendis ja oli langenud 2009. aasta keskpaiga tasemele, ettevõtte kasum vähenes, ohus olid dividendid ja tagatipuks terendasid taustal tööliste streigid ning poliitilised riskid. Lühiajalisi väljavaateid ei pidanud ülemäära optimistlikuks ka ettevõtte juhtkond.

Küsimus on selles, kas oleksin neid riske hinnanud samaväärselt suurteks, kui aktsia oleks reipalt ülesmäge liikunud? Arvan, et mitte, ning müügiotsus sündis rohkem emotsiooni kui numbrite pealt. Seda enam, et aktsia polnud müügihetkel ülehinnatud ja andsin endale aru, et vase hind ongi kaunis tsükliline.

Olgem ausad: pole lihtne hoida aktsiat, mis üha miinust toob, samal ajal kui ülejäänud portfelli väärtus ja turud tervikuna ülesmäge sööstavad. Karm tõde on see, et pärast minu müügitehingut on aktsia hind kerkinud ligi 100% võrra ning kaupleb praegu kõigi aegade tipus. Ära ei saa unustada sedagi, et vahepeal on ettevõtte maksnud dividende.

See on õpikunäide, kuivõrd lihtne on unustada nii enda seatud ajahorisont, investeerimistees kui ka ettevõtte fundamentaalnäitajad ning lasta ennast koledal graafikul verest välja lüüa. Juba väärtusinvesteerimise isa ja Warren Buffetti mentor Benjamin Graham on öelnud, et tõeline investor on vaid haruharva sunnitud oma aktsiaid müüma ja muul ajal võib ta turuhinnast ükskõikselt mööda vaadata.

Seda teadmist olen jõudumööda ja hambad ristis püüdnud rakendada oma teiste investeeringute puhul, mille graafikud ikka aeg-ajalt kurja kuulutavad. Tuleb öelda, et kui esialgne analüüs vähegi kriitikat kannatab, siis üllatavalt harva tuleb Grahami ajatus tõeteras pettuda.