Pole siin pirtsutada midagi

Selline hoiak sobib olukorras, kus majandus mühinal kasvab ja investorid ootavad järjekorras oma võimalust Eestisse tulla, rasked rahapakid käes. Niisugusest seisust on asi aga – natuke liialdades – valgusaastate kaugusel. Eestisse tulnud välisinvesteeringute maht oli eelmisel aastal kolm korda väiksem kui kümme aastat tagasi. See peaks rahandusministeeriumi tõsiselt järele mõtlema panema, miks see nii on, selle põhjusi kainelt analüüsima, analüüsi tulemusi avalikkusega jagama ja välja pakkuma, kuidas muuta Eesti taas maaks, kus raha tahab kasvada.

Tõsi, võrdlus kümne aasta taguse ajaga võib tunduda praegu natukene ülekohtune. Majandus kasvas tänaste mõõtkavade kohaselt müstilised 9,8 protsenti, sisenõudlus oli tugev ja eksport tänasega võrreldes edukas. Edasi tuli 2006 11,4protsendise kasvuga, 2007 hakkas kasv kahanema (7,1%). 2008 lõi kriis valusalt sisse meilegi ja kahekohaliste kasvunumbrite asemel oli miinus majas. Järgnesid pikad lahjad aastad, toimus üleilmne kainenemine ning kohale jõudis teadmine, et ükski pidu ei kesta igavesti.

Eesti majanduskasv oli eelmisel aastal 2,1 protsenti ja mingit hüpet paremuse poole pole ette näha. Pisukest paranemist on loota, aga ei midagi sellist, mis silma särama lööks või meenutaks aegu, mil majanduskasvu mõõdeti kahekohaliste numbritega. Ebakindel ümbruskond on meile tulevate investeeringute mahu alla tõmmanud. Väliskeskkonda me ise muuta ei saa, küll aga saame muuta praegust hoiakut, et nii- ja naasuguseid pole meil tarviski. Kahjuks jättis rahandusministeerium ka selgitamata, missugused investeeringud on Eesti riigi meelest head ja siiameelitamist väärt, ja missugused need, mille peale peaks nina kirtsutama.

Tõsi on rahandusministeeriumi asekantsleri Dmitri Jegorovi ERRis kajastamist leidnud väide, et Eesti maksusüsteem soosib neid ettevõtteid, mis on orienteeritud kasvule. See pole iseenesest paha. Kehv on lugu siis, kui Eestisse investeeringu teinud ettevõte hakkab siin kaela kandma, saab selja sirgeks ja rahakoti kopsakaks – ja kolib siis Lätti, et seal kasumit soodsamalt välja võtta, kui see on võimalik Eestis.

Päris jama on siis, kui investor jätab suurema kasumi teenimise järele ringi vaadates Eesti hoopis kahe silma vahele – näiteks kõrgete tööjõumaksude pärast. Lätlastelgi on sotsiaalmaksulagi, meil mitte.

Leedulased, eurotsooni noorimad liikmed, aga kipuvad meilt järjest napsama investeeringuid, mis meilegi hädasti ära kuluksid. Venelased ja valgevenelased tegutsevad aktiivselt Leedu kinnisvaraturul. Leetu meelitab investoreid võimalus suuremat tootlust teenida kui Lääne-Euroopa riikides. Samas vaadatakse siiski nn Balti riike ühe piirkonnana – ent valiku kitsamaks minnes ei ole me enam sugugi esimene eelistus.

Eestisse investeerimise oluline takistus on kõrged tööjõumaksud, millest Äripäeva veergudel on palju kirjutatud. Käimas koalitsioonikõnelustelt ei ole esialgu tulnud kindlat signaali, et need langevad uue võimuliidu sõlmitava leppe kohaselt. Kuna aga võimukõnelusi dirigeeriva Reformierakonna programmis on tööjõumaksude langetamine sees, on siiski lootust, et vähemasti mingil kujul see tuleb.