Kuidas päästa Euroopa paradiisi?

Novembri alguses kõneles kirjanik Tõnu Õnnepalu ETV „Plekktrummi“ saates Euroopast kui selle maailma viimasest paradiisist, mis nagu kõik paradiisid on kadumisohus. Tagantjärele kõlavad need sõnad prohvetlikuna.

Pärast Pariisi terrorirünnakuid seisavad Euroopa Liidu riigid küsimuse ees, kuidas kohandada liidu loomise algset mõtet hoida rahu maailmas, kus külvab hirmu ja paanikat terroriorganisatsioon ISIS. Kitsamalt tähendab see küsimust, kas Schengen jääb püsima – laiemalt aga, kuidas suudab Euroopa kaitsta oma julgeolekut. See tähendab eeldatavasti ka senise immigratsioonipoliitika ümbermõtestamist ja uusi riikidevahelisi kokkuleppeid põgeniketulvaga toimetulekuks.

Ei saa öelda, et rahvusvaheline kogukond poleks siiamaani mõistnud ISISe ohtlikkust, kuid tõsiasi on, et rahvusvaheline koostöö selles vallas on olnud koordineerimatu. Lääneriikidele, mis on harjunud mõtlema inimõiguste terminites ning tsiviliseeritud ühiskondade väärtuste paradigmades, on olnud ülimalt keeruline tegeleda nähtusega, millel läänelikus mõistes mingeid väärtusi ei ole ja mille jaoks inimelu on tühine.

Euroopa Liit, rahu hoidmiseks loodud ühendusel, pole oma sõjaväge ega isegi mitte ühtset militaarpoliitikat, nt NATO mõistes. Julgeoleku tagamine, olles vastamisi puhtalt vägivallal ja hirmul põhineva võimsa organisatsiooniga on ELi jaoks enneolematult raske väljakutse.Euroopa uus enesemääratlus hoiab muidugi mõista lahus põgenikekriisi ja terrorirünnakuid. Nagu rõhutas ka Eesti välisminister Marina Kaljurand: on pagulased, kes põgenevad sõja eest, ja on terroristid. See on põhimõtteline vahetegemine, mis ei tohi meelest minna.

Kuid ISIS on sageli kelkinud, et smugeldab põgenikena Euroopasse oma võitlejaid, ning on ähvardanud pagulastena Euroopasse saata sadu tuhandeid immigrante. Kuivõrd see on siiamaani õnnestunud, selle kohta ammendavat ülevaadet ei ole. Vaevalt on Euroopa Liidu riigid seni otseselt seda ohtu alahinnanud, kuid Pariisis toiminu tekitab kaheldamatult uue mõõtme. Seetõttu on illmselt paratamatu, et julgeoleku mõõde hakkab pagulasdebatti mõjutama olulisemalt kui seni.

Uusi Euroopa Liidu riikide vahelisi kokkuleppeid sõlmides tuleb arvestada, et kindlasti kõne alla tulevatest piirangutest kaotavad eelkõige ELi kodanikud ise. Schengeni põhimõtete kadumine või õgvendamine tähendab esiteks tagasilööki Euroopa eriomastes väärtustes, teisalt aga mõjutab aga ka majandussidemeid, mille jaoks vaba liikumine on olnud erakordne, võib öelda, asendamatu väärtus. Samas on Euroopal julgeolekukaalutlusi eirata võimatu.

Seetõttu ei ole kujunenud olukorra lahendus see, kui eri riigid hakkavad oma piire tarastama ja püüdma omaette enda jalgratast leiutada. ISISe jaoks on sihtmärgid kõik Euroopa Liidu riigid: suuremad rohkem, pisemad ehk vähem. On eluliselt tähtis leida püsivad, pikemaks ajaks sobivad lahendused kogu Euroopa jaoks – ühtselt, koos.