Esimene pensionisammas solidaarseks

Ligi kuu aega tagasi pani sotsiaalkaitseminister ja IRLi esimees Margus Tsahkna lauale ideed muuta Eesti pensionisüsteemi. Nendest ettepanekutest pälvis palju tähelepanu pensioniea tõstmine 2040. aastaks 70. eluaastale. Pensioniea tõus on vaikselt omaks võetud, nagu ka asjaolu, et riiklikule pensionile nagunii tulevikus eriti loota ei saa.

Küll aga oli ministri ideede seas veel üks huvipakkuv seik. Nagu Äripäev eelmisel nädalal kirjutas, seotaks ministri kava kohaselt esimene pensionisammas tööstaažiga. Tegemist oleks põhimõttelise muudatusega. Seni on esimesse sambasse koguneva raha hulk sarnaselt teise sambaga sõltunud olulisel määral pensionikoguja palga suurusest.

Äripäev on liberaalse maailmavaate toetaja ja peab õigeks inimese enda vastutust oma tuleviku eest. Ehkki ministri idee suurendab solidaarsust, on Äripäeva meelest tegemist õige sammuga. Olukorras, kus raha pensionisüsteemis napib, võiks esimese samba väljamaksed siduda tööstaažiga ja vähendada selle mõju pensionile eelnevast sissetulekust.

Pensionisüsteem loob ebavõrdsust

Esimese samba ülesanne peaks olema kõigile hädapärase vanaduspõlve tagamine. Kuna teise pensionisamba sissemaksed on niigi seotud inimeste palgaga, siis pole mõistlik seda põhimõtet esimeses sambas dubleerida.

Praegune Eesti pensionisüsteem on vildakas, sest loob ebavõrdsust. Inimese elatis tema vanaduspäevil on liiga suures sõltuvuses tööaastail teenitud palgast. Kui praegune olukord ei muutuks, siis tulevikus ebavõrdsuse probleem süveneks veelgi ning tööjõuturul olevad palgakäärid kanduksid edasi ka pensionitesse.

Osa ameteid jääkski ebapopulaarseks

Kui Eestis pandi paika praeguse pensionisüsteemi põhimõtted, siis olid erinevad parteid ühel meelel, et pension peab sõltuma töötasust. Mida rohkem teenid tööaastatel, seda suurem peab olema sissetulek vanaduspõlves. Selle põhimõtte puhul jäeti aga arvestamata, et tööjõuturul tekivad eri elualade vahel paratamatult palgakäärid, mis kanduvad edasi vanaduspõlve.

Ei ole õige väita, et madalamat palka saavad inimesed on kõik selles ise alati süüdi ning seetõttu on nende väiksem pension põhjendatud. Näiteks maksutuludest sõltuvate haridus- ja sotsiaaltöötajate palgatase on suhteliselt madal ja jääb Eesti keskmisega võrreldes selliseks veel nähtavas tulevikus. Seetõttu on ka nende ameti esindajate pension tulevikus väiksem. Kui olukord ei muutu, siis paratamatult langeb nende ametite populaarsus tööjõuturul. Pensionilõhet suurendab ka periood, kui inimene on töötu või kui ollakse tööturult eemal näiteks väikeste laste või erivajadusega laste kasvatamise tõttu.

Varjukülg

Loomulikult on esimese samba pensioni kujunemise põhimõtete muutmisel ka varjukülg. See võib soodustada ümbrikupalga maksmist. Kuna üks osa pensionist pole enam seotud sissetulekuga, siis võib muudatus motiveerida tegelikku sissetulekut varjama. Lõpptulemusena mõjutab see negatiivselt maksulaekumist ja kahandab poliitikute võimalusi edaspidi pensioni tõsta.

Kui esimene sammas seotakse lahti inimese palgast, siis on oluline, et pensionisüsteemi muudatused ei kahandaks inimeste huvi säästmise vastu. Jääme endale kindlaks, et pensionikoguja peab saama ise otsustada, kuidas ta oma raha edasi kasvatab, juhul kui riik ühepoolselt kohustusliku mängu reegleid muudab. Teretulnud on ka kõik teised pensionisüsteemi reformimise ettepanekud.