Tiitlitega võitleja otsib tööd ja uusi väljakutseid

Teiseks on ametiühingutel väga keeruline isegi öelda, mis saab tööturust edasi. Missugused ametid kaovad järgmiste aastatega, missugused püsivad kauem – vastuse oskab anda pigem infotehnoloogia areng ja muud globaalsed trendid, mitte tööandjad või ametiühingud.

Tööjõuturul räägitakse üha enam kompetentsidest, mitte ametitest. Tööandjale on oluline, et töötaja oleks omandanud kompetentsid, mis võimaldaks toime tulla ülesannete ja väljakutsetega, mis on muutunud ja muutuvad tulevikus väga kiiresti.

Aga siin on ees juba kutseliidud, kes juba sammuvad valdkonna ja elukutse professionaalse arengu väärtustajana tööturu ootustega vähemalt samas tempos, kui mitte eespool. Ametiühingute üks valik on ühineda kutseliitudega ja saada tööandjate nõuandjaks ja partneriks.

Trumpala tähtsus kaob

Töötajate palganumbri eest seismine on olnud ametiühingute põhiroll ja kuni püsib inimestes tunne, et makstakse liiga vähe ja nõutakse palju, on ka ametiühingutel lööki. Palgad ei ole aga pelgalt ettevõtjate kius – (tööjõu)maksudega mõjutab riik palgapoliitikat rohkem kui ettevõtjad ise. Visentini kirjeldatud kasumi jaotamise ootus on mitmel juhul ka teoks saanud, sest ettevõtjate kasum juba läheb palkadeks. Haruldane ei ole ka töötajate motiveerimine ettevõtte osalusega.

Et säilitada liikmemaksu laekumine ja kaasata uusi liikmeid, on ametiühingutel üks võimalus muutuda populistlikuks, et kas või kunstlikult välja mängida vastuolu tööandjate ja töövõtjate vahel ning seeläbi olemasolu õigustada. Selleks tuleb esitada just taoliseid kõlavaid ja provotseerivaid seisukohti, nagu Visentin tegi.

Ühest ametiühingute võimalikust tulevikustsenaariumist kirjutab esmaspäevane Financial Times. Väljaanne kirjutab Briti ametiühingute aktiivsusest võõrtööjõu värbamisel ametiühingutesse. Peamiselt Poola päritolu lihttöölised ei ole kitsid ametiühingutelt saadud hüvede kiitmisega. Paraku oleks selle tagajärg ametiühingute senisest tõsisem politiseerumine.

Eesti ametiühingud on silma paistnud peamiselt kahel suunal – avalikus sektoris, kus suurema kõlapinna on saanud meditsiinitöötjate ja haridustöötajate palgamuredega tegelemine. Ning transpordisektorist on meediasse pääsenud raudteelased, meremehed ja bussijuhid.

See võib tähendada, et ametiühingulise tegevuse järgi ongi reaalne vajadus olemas, aga selle vajaduse üle võiks otsustada turg ise. Ametiühinguliidrid – pange oma teenused pakkumisele ja kui on vajadust, on ka tellijaid. Tõenäoliselt ei õnnestu siis konkureerida avaliku sektori toel, aga head mänedžeri või nõustajat ei peaks see hirmutama.