See on põhimõtteline suunamuutus, mille e-residentsuse programm on praeguseks läbi täinud alates 2014. aastast, mil see käivitus.

Äripäevale on sümpaatne, et e-residentsuse programmi vedajad mõtlevad Eesti majandusliku kasu peale, seavad endale konkreetseid mõõdetavaid eesmärke – ja kuna need on nüüd arvuliselt paika seatud, siis peame nende täitmisel teravalt silma peal. Samuti sellel, et igast programmi sisse pandud eurost tehtaks vähemalt 34, nagu lubatud. Tänaseks on e-residendid loonud kõigest kolm ja pool tuhat ettevõtet, nii et kõvasti on veel minna.

Põhjusi, miks uute sihtide täitmist hoolega jälgida, on mitu. Üks on muidugi see, et tegemist on Eesti maine seisukohalt olulise ettevõtmisega, mis kajab kõvasti vastu. E-residentsus on maailmas pälvinud palju heatahtlikku tähelepanu, mis meile ilma igasuguse küsimuseta kasuks tuleb.

Teine on aga see, et projekti süstitavad summad on aasta-aastalt jõudsalt suurenenud. Kui 2014 oli eelarve kõigest 24 000 eurot, siis järgmisel aastal on programmi raames kasutada juba 3,8 miljonit eurot! Oluliselt on paisunud ka meeskond ja selle peale minevad tööjõukulud – tänaseks on programmi raames tööl 14 inimest, kelle palgafond on 800 000 eurot aastas. Lihtne rehkendus näitab, et ühe töötaja peale kulub 4760 eurot – seda eeldatavasti koos sotsiaalmaksuga.

Ja kuigi väidetavalt on nii mõnigi mujalt meeskonda tulnud talent palgas kaotanud koguni 95 protsenti, on ikkagi tegemist hästi makstud ametikohtadega, mida täitvate inimeste töö tulemuslikkust on põhjust silmas pidada, sest palka saavad nad maksumaksja rahast. Kõrged palgad Äripäevale muidugi meeldivad, aga kõrgelennulised tulemused vähemasti sama palju, kui isegi mitte veel rohkem.

Ülesanne, mille e-residentsuse vedajad on endale seadnud, pole ei kergete killast ega ka mitte nii probleemivaba, nagu Korjus seda esitles. Mitte ainult selle pärast, et kolmest ja poolest tuhandest e-residentide asutatud ettevõttest kolme aastaga 20 000 teha pole käkitegu. Keeruline on see ka sellepärast, et pankadele mitteresidendid – ja seda e-residendid täpselt ongi – just ülearu ei meeldi. Nad peavad klientide tausta kontrollima, see on keeruline ja aeganõudev. Taustauuringu kohustus on ka teistel osapooltel, ent kõigi nende võimalused on piiratud. Pealegi pole mitte ühelgi võimet ette näha e-residendi edasisi samme ega läbi näha põhjusi, miks seda staatust ikkagi taotletakse.

Kuna enamikul e-residentidel pole mingit seost Eestiga, ei kao kuhugi nende maksukohustus nendes riikides, kus nad päriselt tulu teenivad. Juba praegu hoiavad teiste riikide maksuametid neil silma peal, ja kui Eesti e-residendid peaksid tõesti 20 000 ettevõtet looma, on sel tähelepanul põhjust mitmekordistuda.

Omaette küsimus on see, missugune on Google’i ja Facebooki maksustamise teemast alanud üleeuroopalise debati tulemus. Eesti eesistujamaana valis mäletatavasti oma lähtepositsiooniks virtuaalse asukoha mõiste. Missugune maksustamise seadus lõpuks sünnib, pole praegu veel teada, kuid vägagi tõenäoliselt puudutab see ka e-residentide loodud ettevõtteid.