Jagamismajandus vajab selgeid reegleid

Täna avalikustatakse kokkulepe, mille kohaselt hakkab populaarseim üüripindade vahenduskeskkond Airbnb tolli- ja maksuametile inimeste andmeid edastama. Üksikasjad pole veel teada, kuid on selge, et Airbnb kasutajad edaspidi maksudest ei pääse.

Äripäeva hinnangul on üüritulu, eriti aga varjatud ettevõtluse maksustamine õige, kuid erikokkuleppest ühe turuosalisega on vähe. Selleks, et kogu sektorit õiglaselt reguleerida, mitte vaid ühe veebiplatvormi kasutajaid maksustada, tuleb läheneda seadusloome tasandilt ja panna paika aja- ja käibelimiiit, millest alates koheldakse korterijagajaid hotellidega võrdsetel alustel. Samuti tuleks kehtestada erisused, et mitte lüüa ühe mütsiga mikroüürijat ja varjatud ettevõtlusega tegelejat.

Kui inimene reisib teise linna või riiki, on tal võimalus hotelli asemel peatuda kellegi korteris, kes sellist lühiajalist üürileandmist keskkondade nagu Airbnb ja Booking.com kaudu pakub. Lisaks fotode vaatamisele saab lugeda teiste kasutajate kogemusi nii korteri kui ka selle omaniku kohta. Ning ka vastupidi – korterijagaja võib enne kinnitamist saada infot üürilevõtja kohta. Üks saab teenida lisaraha vaba toa, suvila või korteriga, teine aga meelepärase ajutise pinnaga. Tundub nagu win-win skeem.

Eesti Hotellide ja Restoranide Liidu hinnangul on Airbnb tegevus aga olemuslikult varimajanduslik ja siin on tegu ebaõiglase konkurentsieelisega, sest korterijagajad ei maksa makse, ei investeeri turvalisusse ega riigi kehtestatud hügieeninõuetesse.

Kahtlemata on õige, et riik kohtleks turuosalisi võrdselt ja konkurents oleks aus. Maksudega on nüüd üks samm astutud, turvalisuse ja hügieeni puhul on aga küsimus selles, kust alates tuleks korterijagajat käsitleda hotellile võrdse konkurendina. Kas inimene, kes aeg-ajalt üürib pensionilisa saamiseks välja üht tuba oma Mustamäe korteris, on hotellidele ebaõiglane konkurent? Ärge jamage. Aga tosinat kesklinna luksuskorterit aasta ringi turistidele lühiajaliselt välja üüriv inimene? Teine asi.

Airbnb ja analoogid ongi nii mõneski riigis seadusega reguleeritud. Soomes tuleb kõigil ühtviisi üüritulu pealt makse maksta – 30% kuni 30 000euroselt aastatulult ja 34% üle selle. Maksustatavalt tulult saab maha arvata kulud, näiteks Airbnb vahendustasu, samuti kommunaalkulu rendiperioodilt.

Taanis tohib Airbnb kaudu üürida korterit välja kuni 70 päeva aastas ja teenida kuni 28 000 Taani krooni (ligi 3800 eurot), samuti on osa tulu maksuvaba. Islandil kehtestati 2016. aastal piiriks 90 päeva aastas ja maksimumtuluks 1 miljon Islandi krooni (ligi 7000 eurot) aastas. Üle selle tuleb juba taotleda majutusasutuse litsentsi ehk asuda võrdsetel alustel konkureerima hotellidega.

Maksuameti kokkuleppe puhul ei ole jutt seadusest, millega pandaks sellised piirid paika. Selleks on vaja seadust.

Jagamismajandus tungib peale igal sammul ja raputab seniseid ärimudeleid. Taksofirmade ärimaile tungivate sõidujagajate maksustamisel ja reguleerimisel on samm tehtud. Tehnoloogia arenguga tekkivaid arenguvõimalusi ei tohi puhtalt vana ärimudeli kaitsmiseks maha suruda, kuid leida tuleb õige tasakaal uue ja vana, ettevõtete ja eraisikute äritegevuse vahel, mis kipuvad üha enam segunema. Laiemalt võttes vajame ühtset visiooni, millistest põhimõtetest lähtuvalt me kiiresti arenevat jagamismajandust reguleerime.