Tänases lehes jutustavad oma loo mitu tööl kiusamist kannatanud inimest. Ohvrite avalikult kõnelema saamine pole lihtne, sageli sunnivad nad end seda tegema üksnes selleks, et teiste üleelamisi leevendada, lõpetada või sootuks ära hoida. Ent veelgi haruldasemad on ülestunnistused, nagu: “Mina olingi töökiusaja.”
“Teinekord tõusin hommikul hambad ristis, ma ei tahtnud sinna minna. Ma läksin vägisi,” kirjeldab üksikema Sveta töötamist õmblusvabrikus väikelinnas Türil, kus peale õmblemisega raha teenimise muid valikuid palju ei olnud, et last ära toita. Nii töötas ta aastakümneid kohas, kus valitses pidev töötajate alandamine.
„See on nii kohutavalt kurb lugu,“ ütleb Asko mööblikauplusi haldava Indoor Groupi endine töötaja, kes nägi pealt säravate silmadega saabunud noore kolleegi kiusamist ja lahti laskmist.
Ükski riik pole seni suutnud luua seadusandlust, mis kaitseks vilepuhujaid edaspidistest kannatustest, kirjutab etnoloogiadoktor ja antropoloog Aimar Ventsel.
Internetiühenduse olulisust on raske üle hinnata – see on nüüdseks nagu enamiku ettevõtete selgroog. Ühenduse tõrkumine võib töö täiesti seisata ning tuua kaasa tuhandeid või isegi kümneid tuhandeid kahju. See mõjutab tööviljakust, küberturvalisust, kliendikogemust, töötajate rahulolu – ning võib hakata pärssima isegi ettevõtte arengut.