Restoranitest: OKO uus elu

Kodulehekülg määratleb uut suunda kui slow fast food. Maitseelamused pole kuhugi kadunud, kuigi menüü on muutunud sedavõrd, et tegemist oleks justkui tuttuue kohaga. Siiski on eelmisest elust kaasa võetud soliidne pagas: auga väljateenitud kuulsus ja usaldus ning muidugi Siiguri särav kaubamärk.

Erinevalt teistest sama grupi restoranidest OKO-l oma peakokka pole, menüü eest vastutab brand chef Tõnis Siigur isiklikult, pitsade maitsed on paika lihvitud aga itaallasest spetsialisti abiga.

Modernse disainiga söögikoha keskpunktiks on hiiglasuur pitsaahi. Pitsasid ja friikartuleid pakutakse kõikjal, aga OKO püüab seda teha paremini kui teised. Tuttuue restoranihoone esimene korrusel annavad tooni suur pitsaahi ja toimekas letitagune, kus pitsasid kokku pannakse. Peale pitsade on menüüs veel väike valik suupisteid ja toekamaid roogasid ning friikartulid, mis vastavalt peakoka kõrgele stiilile ega pole mitte “käsitöö”, nagu Kalamajas või muudes boheemlikemas trendikohtades, vaid lausa “artisan”: lisaks käsitööle tuleb mängu ka kunst.

Minu tellitud kartulid olid võtnud churros’e, Hispaania kuulsa sakilise õliküpsetise kuju, lisandiks oli trühvlijuustu kaste. Idee on uudne, roog ise aga pisut liiga õline-rasvane. Tunnistan oma viga – läksin “artisaniga” ahneks, tavaline friikas oleks olnud meelepärasem. Küll aga tundsin rõõmu matjes-heeringast, mis oli saanud Siiguri käe all töötavatele restoranidele omase lopsakalt fantaasiarikka katte.

Pitsa kohta olen kuulnud ainult kiidusõnu, selle tainas tehakse juuretise, mitte pärmi abil ja juuretise olevat kohale toonud Itaalia pitsaspetsialist isiklikult. Muljetavaldavad on nii pitsaahi kui ka selle ümber käiv kiire töö, samuti asjaolu, et pitsat söödi pea kõikides laudades. Pitsale, friikatele ja teistele kiirsöögi hulka kuuluvatele roogadele keskendumine võimaldab tõenäoselt rahuldada külaliste isu ka tipphooajal, kui restorani kaks korrust ja suur rannaterrass on rahvast täis.

Kes läheb OKOsse vanas vaimus, lootuses nautida aeglases rahus hõrku suupisteid ja valitud jooke, peaks arvestama, et vaikust ja rahu võib leida vaid teiselt korruselt, esimese korruse tempo on kiire ja sedavõrra ka rahutum. Teisele korrusele aga kahesel laudkonnal pääseda ei õnnestu, lauda saab broneerida vaid neljainimeselisele või suuremale grupile. Neljasesse lauda kahest seltskonda ei paigutata isegi siis, kui lauad on tühjad. Põhjenduseks öeldakse, et nii on mugavam – kuna teisel korrusel on tihti suured seltskonnad, polevat seal kahekesi mõnus.

Allkorruse toimekas õhkkond sobib aga pigem kiireks kõhutäiteks kui romantiliseks tete-a-tete’iks, nii et aeglases rahus loojuv päike jäi meist OKOs imetlemata, kuigi olime just selleks teisest linna otsast kohale sõitnud.