Petuskeeme soosivad suured firmad kardavad oma maine pärast. Nad pelgavad, et kui nende kahtlase taustaga tarnijad saavad avalikuks, siis võivad nad kaotada kliente. Usun, et Eestis on palju selliseid tarbijaid, kelle jaoks oleks maksupettuste soosimine argumendiks, et konkreetset kütusetanklat hakatakse vältima. Jääb ju selliste firmade tegevuse tõttu riigieelarvesse laekumata 50 miljonit eurot aastas. See on suur summa, mida saaks kasutada ühiskonna hüvedeks või näiteks ausate maksumaksjate maksukoormuse alandamiseks.
Tarnijate avalikustamise üleskutse leidis mitmete kütusefirmade poolt tõrjumist. Salatsemist põhjendati sellega, et tegemist oleks ärisaladuse avalikustamisega. See on otsitud põhjus, sest osa suuri jaemüüjaid avalikustab oma tarnijad valikuliselt. Ehk ärisaladuse argument pole kuigi siiras. Või õigem oleks öelda, et kui nende suurte tanklakettide äriedu tugineb maksupetturitele, siis muidugi võiks selliste tarnijate avalikustamist mõista ärisaladuse paljastamisena.
Ma saan ärisaladuse argumendist aru, kui keegi nõuaks konkreetsete tehingute tingimuste avalikustamist.
Äripartnerite avalikustamine on erinevates ärivaldkondades levinud praktika. Näiteks loetletakse neid üles firmade kodulehekülgedel. Nii üritatakse tõsta ettevõtte usaldusväärsust klientide silmis. Ka kütusefirmade puhul võiks kliendil olla õigus teada, kellelt temale müüdav autokütus on ostetud.
Kuniks aga kütusemüüjad ei pea oma tarnijaid avalikuks tegema, soovitan mina eraisikutest ja firmadest kütusetarbijatel hoida eemale äripartnereid varjavatest kütusemüüjatest. Nemad aitavad kaasa sellele, et ausate maksumaksjate maksukoormust peab riik kergitama. Näiteks keelduvad avalikustamisest Olerex, Texor, Jetoil, Go Oil, Seven Oil, Reval-Oil.