Möödunud reedel Äripäevas ilmunud uurivale artiklile kütuseturul toimuvatest maksupettuse skeemidest järgnenud järelkajad näitasid väga lihtsa võimaluse, kuidas petuskeemide kasutamist hakata takistama.
Maksuamet peaks tegema avalikuks aktsiisiladudes toimuvate tehingute statistika. Paari hiireklõpsu abil võiks iga soovija näha, milliste firmade vahel liigub konkreetne kütusekogus aktsiisilaos ning millised firmad on tanklakettide ja suurtarbijate tarnijad.
Petuskeemid käivad nii, et maaletoojalt ostetakse kütus, see müüakse hulgimüüja poolt edasi tankistfirmale, kes omakorda kütuse aktsiisilaost välja müüb. Tankistfirma jätab käibemaksu maksmata, tegutseb paar kuud ning tema asemele tuleb uus.Maksmata käibemaksu jagavad tegelikult omavahel ära aktsiisilaost tankistfirma käest kütuse ostja ning hulgifirma, kes selle maksudest hoidumise eesmärgil korraks pisifirmale müüb.
Osa kütusemüüjaid kardab paaniliselt oma tarnijate avalikustamist. Tõenäoliselt on põhjuseks see, et neil on piinlik, sest juriidiliselt võib kõik olla korrektne ja vormiliselt nad tõesti maksupettustega ei tegele. Sisuliselt saab aga avalikkus aru, et nad on pettustest teadlikud ja soosivad neid petuskeeme.
Petuskeeme soosivad suured firmad kardavad oma maine pärast. Nad pelgavad, et kui nende kahtlase taustaga tarnijad saavad avalikuks, siis võivad nad kaotada kliente. Usun, et Eestis on palju selliseid tarbijaid, kelle jaoks oleks maksupettuste soosimine argumendiks, et konkreetset kütusetanklat hakatakse vältima. Jääb ju selliste firmade tegevuse tõttu riigieelarvesse laekumata 50 miljonit eurot aastas. See on suur summa, mida saaks kasutada ühiskonna hüvedeks või näiteks ausate maksumaksjate maksukoormuse alandamiseks.
Tarnijate avalikustamise üleskutse leidis mitmete kütusefirmade poolt tõrjumist. Salatsemist põhjendati sellega, et tegemist oleks ärisaladuse avalikustamisega. See on otsitud põhjus, sest osa suuri jaemüüjaid avalikustab oma tarnijad valikuliselt. Ehk ärisaladuse argument pole kuigi siiras. Või õigem oleks öelda, et kui nende suurte tanklakettide äriedu tugineb maksupetturitele, siis muidugi võiks selliste tarnijate avalikustamist mõista ärisaladuse paljastamisena.
Ma saan ärisaladuse argumendist aru, kui keegi nõuaks konkreetsete tehingute tingimuste avalikustamist.
Äripartnerite avalikustamine on erinevates ärivaldkondades levinud praktika. Näiteks loetletakse neid üles firmade kodulehekülgedel. Nii üritatakse tõsta ettevõtte usaldusväärsust klientide silmis. Ka kütusefirmade puhul võiks kliendil olla õigus teada, kellelt temale müüdav autokütus on ostetud.
Kuniks aga kütusemüüjad ei pea oma tarnijaid avalikuks tegema, soovitan mina eraisikutest ja firmadest kütusetarbijatel hoida eemale äripartnereid varjavatest kütusemüüjatest. Nemad aitavad kaasa sellele, et ausate maksumaksjate maksukoormust peab riik kergitama. Näiteks keelduvad avalikustamisest Olerex, Texor, Jetoil, Go Oil, Seven Oil, Reval-Oil.
Seotud lood
Sügistalvine hooaeg on käes ja sellega seoses kuulutame taas välja valdkondade ja maakondade TOP-id, kus tunnustatakse Eesti ettevõtluse tublimaid tegijaid. TOPides osalemine annab ettevõttele võimaluse näidata oma majandustulemuste tugevust ja olla nähtav laiemale publikule.
Hetkel kuum
Tagasi Äripäeva esilehele