Arvamus: kuidas maakohta uuele elule äratada

Üks näide: 2006. aastal oli Tartu maakonna Piirissaare vallas keskmine palk statistikaameti andmetel 5045 krooni (naistel 3380 krooni). Keskmine! Kuid juba järgmisel, 2007. aastal Riigikogu ees esinedes ütles peaminister: „Järgmiseks aastaks on ette nähtud kohalikele omavalitsustele tulubaasi kasv 16 protsenti, võrreldes käesoleva aastaga, ja sellest kasvust on jäetud välja Euroopa Liidu vahendid. Teada on, et neid vahendeid saab olema aastatel 2007–2013 summas umbes 20 miljardit krooni, millele kohalikud omavalitsused saavad pretendeerida. Seega, meie senine praktika on paraku selline, et see kohaliku omavalitsuse eelarvemahu kasv on pigem 30 kui 20 protsenti aastas. See on väga märkimisväärne kasv ja sellise kasvuga maailma teiste riikide omavalitsused uhkustada ei saa.“

Tähendab, peaministri arvates on need olud väärt uhkustamist. Kas Piirissaare elanikud on aga süüdi, et nad elavad sellises kohas? Muidugi mitte. Nad on seal elanud sajandeid, seal elati ka nõukogude ajal. Kuidas siis nüüd, mil meil on oma valitsus, ei tasu elamine Piirissaarel enam ära?! Võib-olla oli teistel riigikordadel lihtsalt rohkem oidu, et maaelu mitte välja suretada. Ei saa ju maha raiuda kätt, mis sind toidab.

Asi on selles, et 11,4 protsendi tulumaksueraldiste juures saavad vaesemad omavalitsused (kindlasti ei käi siin jutt Viimsi vallast ega Tallinnast) üksnes talvel teid lahti lükata ja õpetajatele palka maksta. Ettevõtluse toetamine ja töötute tööle rakendamine või ümberõppe organiseerimine ei tule absoluutselt kõne alla, sest selleks ei jätku raha. Rahandusministri argument on, et kui omavalitsuste tulubaas läheneb 12 protsendile, ei oska kohalikud omavalitsused tulusid õigesti planeerida. Jõukamad said veel jõukamateks ja langesid veel suuremasse laenukoormasse, vaesed ei julgenud ikkagi laenu võtta, argumenteerib ta.