Tipust lahkumine eriti piinarikkal viisil

Veerpalu ja Eesti suusatamise juhtide viimaste nädalate käitumine ja avalikkusega suhtlemine sobib suhtekorralduse käsiraamatusse halva näitena. Mina võtan selle kokku nii – kuna info hakkas levima, ei olnud neil muud võimalust, kui valetada. Kas ikka tõesti polnud?

Eestis esmakordselt lahkub suur sportlane tipust süüdistusega ebaausa võtte kasutamises. Lahkunud eriti piinarikkal viisil. Villu Reiljanit pistiseasjas kaitsnud tippadvokaadi kaasamisega on lahingust saamas pikaajaline kohtuprotsess, kus süüdistav pole süüdistusega lõpuni nõus ja kus palutakse süüdimõistmisega oodata lõpplahenduseni. Ootame siis.

Kõik see toob mulle aga ette paralleeli Keskerakonna juhi, Tallinna linnapea Edgar Savisaarega. Savisaarega, kes küsis mullu idanaabrilt abi, kuid ei tunnistanud seda. Savisaarega, kes on suurelt poliitareenilt mitte ainult lahkumas, vaid tegemas seda veel eriti piinarikkal viisil. Kes võitleb oma lahingut areenil, kus puuduvad pealtvaatajad ja piinlik hakkab juba osalistelgi. Nii ma vähemalt loodan.

Kuidas muidu seletada Savisaare viimase aja otsuseid? Näiteks otsust panna Tallinna haridust kureerivaks abilinnapeaks Mihhail Kõlvart. Tuleb Kõlvart ikka toime lähiaja kuumima teemaga – osalemisega avalikes eestikeelsetes debattides vene koolide eestikeelsele õppele üleminekust? Või otsust panna Lääne-Tallinna Keskhaigla nõukogusse 22aastane Sofia Derjugina ja Tallinna Lauluväljaku nõukogusse 19aastane Jekaterina Matusihis (kui teile tuleb nüüd pähe paralleel kohtu all olevast Itaalia peaministrist Silvio Berlusconist ja tema naistest, siis visake see kui vägivaldne ja kindlasti mitte asjakohane seos peast). Või linnakantselei nõuniku Siret Kotka panemine Tallinna Autobussikoondise nõukogusse. Hoolimata pooleliolevast kohtuvaidlusest saab Tallinna Soojuse nõukogu esimees Elmar Sepp ka Ida-Tallinna Keskhaigla nõukogu liikmeks. Oeh.

Nii nagu Andrus Veerpalu on taasiseseisvunud Eesti üks suuremaid sportlasi, on Edgar Savisaar üks suuremaid poliitikuid, kelle roll eriti 90ndatel oli Eestile väga oluline.

Igaühe tipus olemine saab aga ükskord läbi. Küsimus on, kuidas tipust lahkuda. Kas teha seda püstipäi ja oma võimalikke vigu tunnistades ust enda järel viisakalt sulgedes. Või uksepiidast kramplikult kinni hoides ja oma võitlust võideldes. Lahkumine on alati valus. Kuid oluline on, kuidas sind mäletama jäädakse.