Üleskutse: tehkem lõpp nälgivale kunstiajastule!

On tendents üldisele arvamusele, et kui majanduses läheb raskeks, keeratakse kraanid kinni kõigepealt kultuuril. Minu arvates pole see õige mõtteviis, sest just tänu kultuurile saame üle elada rõsked talvekuud ja emotsionaalselt rasked tagasilöögid. Arvan, et nii headel kui ka halbadel aegadel kultuuri panustatu pole mahavisatud raha, sest kultuurist jääb jälg. Vastavalt sellele, mis tingimustes ja mis tunnetega elab looja, jääb ka jälg.

Kunstnik saab luua uusi tulevikku vaatavaid teoseid, kui on olemas intelligentne vaataja.

Kellele loob kaasaegne kunstnik oma teoseid? Kas inimesele tulevikus või suudame adekvaatseid hinnanguid anda juba täna? Kas on meie lapsed nii kõrge intellektiga, et oskavad hinnata täna loodut? Praegune reaalsus on selline, et kunstnikke teab vaid väike huvigrupp kunstikogujaid ja -fänne. Kunst on kunstniku "isiklik probleem". Jah, mingil hetkel ongi see nii, kuid ühel hetkel laseb looja oma loomingust lahti, liitub kõiksusega ja siis ei ole see enam ühe inimese asi, vaid kuulub siinsele kogukonnale.

Eesti kunstis pole ette näidata suuri saavutusi mitte sellepärast, et pole kunstnikke ja/või et kunst oleks halb. Probleem on suurem ja üldisem. Üheksakümnendatel, mil vaba maailm suunas pilgud meile, tehti lobitööd ka kultuuriväljal ja seni Nõukogude Eestile omane valitsev kunstivaimsus kadus. Hakkasid toimuma muutused.

George Sorose kapitaliga loodi Kaasaegse Kunsti Keskus, me kunstielu ärkas ellu. Õhk oli energiast paks, õhus oli tunne, et kunst päästab maailma... See oli aastail 1992–99.

Täna pole kunstil ajakirjanduses rubriikigi. Kõiki loomingulisi jõude kaasavas jõudsalt hoogu, rahalisi vahendeid ja kõiki võimalusi koguvas valitsevas loomemajanduses ei ole prioriteediks loominguline professionaalsus, vaid müügitulemused ja edu. Olukord on nii halb, et kunstnikud ise ka ei huvitu enam kunstist. Meenuvad arengumaade tee- ja kohvikasvatajad, kellele tahetakse maksta õiglast tasu töö eest ja nii soovin minagi, et Eesti kunstnikud jõuaks pildile ja saaks oma teoste eest väärilist tähelepanu ja tasu juba oma eluajal.

Siinkohal kutsungi üles: inimesed, rikastage oma interjööre põneva kaasaegse Eesti kunstiga, külastage näituseid ja koguge kaasaegset kunsti! Börsid tõusevad ja langevad, kuid meie oma kunst ja kultuur on see, mis meil on. Ja see, mis jääb. Meie võimuses on kunstielu turgutada või jätta see edasi omapäi kiratsema.

Michelangelo ja Leonardo Da Vinci ei töötanud näljas ja külmas katusekambris puruvaestena – toonaseid kunstiprojekte rahastasid metseenid. Ning Itaalia turismimagnetid – Michelangelo ja Da Vinci kujundatud ja projekteeritud kultuuripärlid – toodavad tervele Itaaliale varandusi. Seda juba vähemalt viissada aastat järjest ja pole karta, et need kaotaksid oma aktuaalsust kultuuriturismi objektina. Oleks kaasaegsed ka esimese Eesti Vabariigi aegseid kunstnikke samaväärselt hinnanud, oleks neist mõnestki võinud saada maailmanimi.