Parim lahendus on pensionid kaotada

Harry Tuul, Silvia Kruusmaa 23. oktoober 2011, 10:33

Arutelu pensionisüsteemi ümber varjutab vassimise loor. Selmet tunnistada, et praegusel pensionisüsteemil ei ole tulevikku, see ausalt välja öelda ja siis kaotada, käib keerutamine ning vigase süsteemi lootusetu lappimine. Vassimine tekitab omakorda nõiaringi - poliitikud loovad ise ootuse pensionisüsteemi igikestvusest ning asuvad seda siis valijate häälte nimel täide viima.

Pensionisüsteem ei tööta, sest on loodud iganenud põhjustel. Ajal, kui iive oli kõrge ning noori oli pigem liiga palju kui vähe, soosis paljudes lääneriikides kehtiv pensionisüsteem vanemasse ikka jõudnud inimeste lahkumist tööturult ja ruumi tegemist noortele. Praeguseks on ta omandanud risti vastupidise efekti: süsteemiga soosib riik süstemaatiliselt tööjõupuuduse teket makstes inimestele selle eest, et nad ei töötaks ajal, kui rahvastik vananeb. Eriti teravalt annab see tunda Eestis, kus iive on juba teist kümnendit negatiivne. Algul ratsionaalsetel põhjustel loodud süsteem pöördunud looja vastu ning kaotanud sisu.

Ilmselt pensioni täielik kaotamine ei tule kõne alla. Teatud toetussüsteemi ega sõna pension ei peagi iseenesest kaotama, küll aga peab kardinaalselt muutuma selle sisu. Tulevane pensionisüsteem ei peaks toetuma mitte abstraktsetele sammastele, vaid sisulistele eesmärkidele. Näiteks järgnevatel kümnenditel (või sajandil?) ei peaks pensioni maksma mitte selle eest, et inimesed tööturult lahkuks, vaid risti vastupidi – selle eest, et inimesed käiksid tööl. 300 000 tegevusetud inimest on Eesti sugusele väikeriigile selgelt liiast, kohatu raiskamine. Jah, alati on hulk töövõimetuid inimesi, kuid nende jaoks tuleb vajadusel täiendada erinevaid sotsiaal- ja võimetustoetusi.

Uue süsteemi mehhanism on juba tehniline küsimus ja vajab eraldi arutelu. Üks võimalus on soodustada seda maksupoliitikaga: näiteks teatud east kaob inimesel tulumaksukohustus ning makse maksab nn pensionär vaid kaude (nt käibemaks). Teine võimalus on läbi toetuste ehk nn pensionite, mida aga makstakse tööandjale – vastutasuks palkab tööandja pensioniikka jõudnud inimesi osalise tööajaga (nt kolmeks päevaks nädalas), kuid täispalgaga. Võimalusi on mitmeid.

Igatahes süüdistada lääne ühiskonda vananemises on silmakirjalik. Inimkond on läbi ajaloo püüelnud pikema eluea poole ning nüüd, kui see on saavutatud, algab saavutuse kirumine. Probleem on lihtsalt selles, et läbi pole mõeldud, mida pikema eaga peale hakata.

Suutes sellise muutuse läbi viia, saab sellest kasu mitte ainult Eesti, vaid õnnestumisel võib uuest süsteemist saada vananeva Euroopa suunanäitav mudel. Muidugi võtab see kõik aega, aga valetamise võiks lõpetada juba nüüd.

Äripäev https://www.aripaev.ee/img/id-aripaev.svg
27. October 2011, 07:56
Otsi:

Ava täpsem otsing