Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Paindlikkust töösuhetes takistavad müüdid
Eesti majanduse nõrk koht pole mitte laenukoormus, kogutoodang ega välistasakaal, vaid eelkõige sisetasakaal.
Ehkki statistika näitab tööpuuduse pidevat vähenemist, on jätkunud oskusteabega inimeste välismaale töölesuundumine. Töövõtja seisukohalt on küsimus seega lihtne: kas meil leidub väärikalt tasustatavat ning võimetekohast tööd?
Otsides koos ettevõtjatega vastust küsimusele, miks ei ole töösuhted Eestis tööandjate ja töövõtjate arvates piisavalt paindlikud, selgus, et kui tööandjate poolt jääb esimene samm paindlikumate töösuhete algatamisel tihti usaldamatuse taha, siis töötajate poolt vaadates on sageli takistuseks just liiga jäigad reeglid. Ometigi oleks suurem valikuvabadus lahenduseks paljudele, kes ei saa või ei soovi erinevatel põhjustel üheksast viieni tööl käia – hinnanguliselt kasutaks sellist võimalust kuni viis protsenti Eesti tööjõust.
Takistustena töösuhete paindlikkuse suurendamisel nimetavad ettevõtjad veel konkurentsiprobleemi ja intellektuaalse omandi rikkumise ohtu. Lisaks kardetakse, et kannatada saavad suhted klientidega. Kui palusime ettevõtjatel vaadelda paindlike töösuhete loomise takistusi läbi töövõtja silmade, leiti, et olukorda aitaks parandada projektipõhised lepingud. Paraku puudub Eestis laialdane projektipõhise töösuhte kogemus. Ehk teisisõnu, töötajal ei olekski ettevõtet, kuhu minna – rääkimata konkurentsi kahjustava paralleelse töötamise riskist teise tööandja juures. Sellised välistused saab alati aga lepingusse lisada – kuni need on mõistlikud. Päris hea eeltingimusena muutuste tegemiseks paistab aga silma, et kehtivaid seadusi ja ametiühingute poolseid kitsendusi ettevõtjad takistusena ei taju.
Tootlikkus, mille suurendamisest on huvitatud iga ettevõtja, ei sõltu paradoksaalsel kombel mitte ainult sellest, et iga töötaja kompetents oleks maksimaalselt ära kasutatud, vaid ka sellest, et looksime võimalused nendele inimestele, kes soovivad paindlikumaid lahendusi. Jäikade töösuhete tulemusena jääb osa potentsiaalsest tööjõust meie tööturult täna üldse kõrvale.
Koolitamine on kallis ja selle tasuvus sõltub koolitatute tagasipanustamisest ühiskonda. Mida rohkem on neid inimesi ja mida paremini oskame neid rakendada, pakkudes neile selleks võimalusi, seda tugevam on sisemaine tasakaal ja Eesti võime toota rahvusvaheliselt konkurentsivõimelisi tooteid ja teenuseid.