Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Äripäeva ajakirjanik: Maale elama? Jah!
Sel nädalal lipsas nii tele- kui ka trükimeediast läbi Nopri talumeierei peremehe Tiit Niilo üleskutse noortele peredele: kui paned lapsed Misso kooli, siis saad valida meie valla töö- ja elukohtade vahel.
Avalikkuses pöörati kõige rohkem tähelepanu sellele, missugused on pakutavate töökohtade palganumbrid ja kas talumaja seinad seisavad ilma tugedeta püsti. Inimesele iseenesest olulised küsimused, kuid üldises plaanis ehk mitte kõige tähtsamad.
Üleskutse hoopis sügavam iva võiks olla avaliku diskussiooni tekkimine maaelu võimalikkuse üle, milles saavad sõna sekka öelda nii linnavurle kui põllumees.
Üks väike kogukond kusagil Eestimaa äärel näitab, kuidas võtta vastutus ning luua reaalne koostöö valla, ettevõtjate ja kohalike elanike vahel. Tõelised muutused saavad ju alguse kodanike aktiivsusest, mitte riigiseadusest või arengukavast. Regionaalminister võibki jääda heietama rahvastiku hõredusest, kogukondliku elu hääbumisest ja külade väljasuremisest. Selle kõrvale on aga tarvis rahva enda algatusvõimet, koostööd erinevate tasandite vahel ning kommunikatsiooni väljapoole. Lahendusi on mitmeid ning need vajavad ühist arutelu.
Kui Niilo üleskutsele vastavad kümned inimesed, siis usun, et vähemalt sadu pani see maaelu eeliseid kaaluma ja tuhanded märkasid elu võimalikkust väljaspool linnamelu. Nõnda mõlgutab aina enam eestimaalasi mõtet: „Maale elama? Võib-olla tõesti.“