Ent mitu maksuga seostuvat põhimõttelist probleemi on lahendamata. Esiteks ei ole garantiid, et maksust laekuvaid tulusid kasutatakse reservina uppikukkuvate pankade päästmiseks. Ja kui kasutatakse, siis kas kümmekonnast liikmesriigist on võimalik koguda selleks piisavat reservi. FTMi maksutulu laekub otse ELi eelarvesse, seega on maksu kasutamise kontrollivõimalus piiratud.

Teine probleem on topeltmaksustamise vältimine. Pangandusgruppide sisestel tehingutel rakendub maks igale tehingule ning ei ole järgneval tasandil mahaarvatav. See võib muuta finantssektori senist äritegevust ning oluliselt vähendama tehingute arvu. Kolmandaks, piiratud arvus liikmesriikides FTMi rakendamine paneb nende liikmesriikide finantsasutused kehvemasse seisu kui FTMi mitterakendavate riikide omad. Neljandaks, iga uue maksu juurutamine on nii riigile kui ka ettevõtjale kallis, st saadav kasu peab üles kaaluma sisseseadmise ja ülalpidamise kulukuse. 

Eesti huvi maksu kehtestamisel võib seostada võimalusega, et ELi eelarvesse makstavast FTMi summast suuremas ulatuses vähendakse Eesti poolt makstavat ELi liikmetasu. Sellisel juhul oleks FTMi näol kaudselt tegemist finantssektori toetusega Eesti riigikassasse.

Samas ei ole põhjust arvata, et finantssektor maksu enda kanda võtaks, kuna igasugune maksukulu jõuab reeglina lõpptarbijani.

FTMi juurutamine Eestis, kus finatssektor on niigi väike ning juhitud konservatiivsete Rootsi pankade poolt, ei ole finantssektorist tulenevate riskide maandamine sektori täiendava piiramise kaudu uue maksu abil vajalik.Kui FTT idee globaalselt või isegi euroliiduüleselt on arusaadav ja otstarbekas, siis pelga käputäie liikmesriikide aktsioonina kipub maksu eesmärk hägustuma ning negatiivsed küljed positiivseid üles kaaluma.