14. oktoober 2015
Jaga lugu:

Gallo Trei – mees metsast

Kui Mati Polli poleks Haapsalus elavat kursusevenda Gallo Treid 1992. aasta lõpus Sylvesteri omanikeringi kutsunud, ei oleks Treist aktsionäri saanudki, sest Sylvesteril polnud Läänemaal tütarfirmat ja seega oli tema jaoks välistatud ka hilisem aktsionäride ringi laiendus.

Samas oli Trei 15 Sylvesteri suurema aktsionäri hulgas, talle kuulus enne suurtehingut 0,8 protsenti Sylvesteri aktsiatest. Trei oli vist ainus Sylvesteri endine omanik, kes investeeris kiiresti kogu saadud raha oma ettevõttesse ja kui ekssylvesterlased oleksid kohtus tulumaksuvaidluse kaotanud, oleks tema ettevõtmine haamri alla läinud. Täna on aga Trei Puidukaubad suurim saunakaupade tootja Eestis.

Trei Puidukaupade hoovis käib vilgas askeldus – mitu tunkedes meest on ametis soojatrassi kaevamisega – ja seetõttu pole kellelgi mahti hoovi sisse sõitnud võõrale autole erilist tähelepanu pöörata. Küsides esimeselt tumesinises tööjopes mehelt, et kust ma Gallo Treid leida võiks, vastab ta, et tema see otsitav ongi.

Trei juhatab külalise väiksesse kontoriruumi, kus on kaks töölauda ja tooli, hunnik kaste ja paras segadus. Jope tuleb visata toolileenile, sest nagi pole. Ehkki ettevõte toodab paljude saunatarvikute hulgas ka nagisid. Toodab ka saunapinke ja üks selline ulatatakse külalisele istumiseks.

Lihtne töömees

Hilisema vestluse käigus toonitab Trei korduvalt, et tema on elupäevad olnud lihtne töömees, puidutöötleja. Seega on mõistetav, miks firma juhti töömeeste hulgast raske ära tunda oli. Ja tundub, et kontoris laua taga istub ta nii harva kui vähegi võimalik.

„Mul kaua aega ei olnud üldse kontorit,“ sõnab Trei. „Lõpuks tegime selle siia, kolhoosiaegsesse valvuriputkasse. Vene ajal oli siin Läänemaa üks mahajäänumaid majandeid, Ridala sovhoos. Need hooned, mis te siin hoovi ümber näete, on endised kombaini- ja põllutööriistade kuurid.“

Kunagise Sylvesteri Läänemaa osakonna juhataja Gallo Trei ostis Ridala vallas Panga külas asuvad sovhoosiaegsed hooned ära mitu aastat enne Sylvesteri mahamüümist Stora Ensole. „Need hooned ostsin ma välja FIEna teenitud raha eest,“ seletab Trei ja lisab, et teisel pool teed Sinalepa külas asuvad tootmishooned soetas ta pärast seda, kui oli Sylvesteri aktsiate eest raha kätte saanud.

Palvele täpsustada mõningaid aastaarve, näiteks millal ta Sylvesterisse tööle tuli, vastab Trei vabandusega. „Ma pean vabandama, aga ajalugu oli mul kõige nõrgemaid distsipliine keskkoolis. Ajalugu oli üks väheseid aineid, mis mul „kolm“ oli,“ laiutab ta käsi. „Aga osakond Läänemaal oli Sylvesteri algusaegadest peale. Läänemaa oli minu teada ainus koht, kus Sylvesteril oli osakond, mitte tütarfirma.“

 

Sai aktsionäriks tänu Mati Pollile

Gallo Trei kaasati Sylvesteri omanikepunti 1992. aasta detsembris, samal ajal said Sylvesteri aktsionärideks ka tema kursusekaaslased, ASi Põlva Sylvester juhataja Endel Ermel ja ASi Võru Sylvester juhataja Ingrid Prants.

Gallo Trei ei eita, et paljuski tänu kursusevennale Mati Pollile sai temast Sylvesteri aktsionär. „Ülikooli ajal ma ühiselamus ühes toas Matiga ei elanud – ühes toas elasin ma klassivenna ja kursusevenna Kaido Jõelehega - , aga Matiga oleme mitu puuda soola koos ära söönud,“ räägib Trei. „Matiga oleme käinud matkamas ja Kamtšatkal malevas.“

Gallo Trei ja Mati Polli olid pärast esimest kursust, 1973. aasta suvel Kamtšatka EÜE rühmas. „Kamtšatkal oli paar aastat varem maavärin olnud ja meie ehitasime kannatada saanud meditsiinikooli uuesti üles,“ meenutab Trei. „Meie olime rühma puusepad, panime aknaid-uksi ette ning tegime põrandaid. Teenisime väga hästi, sain kätte 860 rubla, stipendium oli tollal 40 rubla kuus.“

Kuna Sylvesteril ei olnud Läänemaal tütarfirmat, läks Sylvesteri laienemiseelne melu Gallo Treist mööda. „Mul on häbi tunnistada, aga ma ei valda seda majandusteavet, kuidas kontserni laiendati ja mis aktsiatega tehti,“ ütleb Trei. „Seda infot valdavad need, kes selle teemaga palju rohkem kokku puutusid. See oli Sylvesteri juhatuse teema, aga mina juhatusse ei kuulunud. Mina olin maalt ja mees metsast.“

Gallo Trei on alates 1991. aastast tegutsenud FIEna (tollal nimetati seda individuaalseks töiseks tegevuseks), valmistades puidust saunatooteid ning puitpakendeid. Vahetult enne Sylvesteri müüki Stora Ensole asutas Trei 2002. aasta oktoobris endanimelise firma OÜ Trei Puidukaubad. Ettevõtte põhitegevuseks on lepa-, kase- ja tammepuidust saunatarvikute, köögi- ja majapidamiskaupade ning eksklusiivsete kinkekarpide tootmine ning müük. Veidi üle poole toodangust läheb eksporti, peamiselt Soome. Firmas töötab 26 inimest.

Käive püsib samas suurusjärgus

Trei Puidukaupade käive oli 2014. aastal 375 658 eurot ja selles suurusjärgus on käive olnud aastaid. Samas on firma olnud pidevalt kahjumis, 2013. aastal oli kahjum 6659 eurot ja 2014. aastal oli kahjum 984 eurot. Kahjum on kaetud jaotamata kasumi arvelt.

„Natuke olen üle investeerinud,“ põhjendab Trei kahjumit. „Olen ostnud erinevaid seadmeid, et tootmine oleks piisavalt kaasaegne ja efektiivne. Ma loodan, et tootmine läheb pidevalt efektiivsemaks. Me teeme siin asju, mida ei ole võimalik toota kaasaegse vooltehnoloogia tasemel.“

Samas tunnistab Trei, et ta ei oska õigesti raha lugeda ja investeerida. „Ma pole kunagi elus raha vastu huvi tundnud,“ lausub ta. „Kui oleksin rohkem huvi tundnud, siis poleks ma võib-olla neid rahasummasid siia maha matnud.“

Trei näitab külalisele uhkusega ettevõtte tootmisruume ja seadmeid. „Kui sylvesterlased poleks maksuametit kohtus võitnud, oleks mulle täielikult vesi peale tõmmatud, ja kõike seda, mida te praegu siin näete, poleks olemas,“ teeb ta ringkäigul väikese seisaku. „Ma investeerisin kohe kogu raha, mis ma Sylvesteri aktsiate eest sain, tootmisse ning ostsin vajalikke seadmeid. Mul ei olnud enam isegi raha, et maksuameti nõutud täiendav tulumaks tagatisena ära maksta.“ Trei müüs Sylvesteri aktsiatest pooled eraisikuna ja teise poole läbi OÜ Trei Puidukaubad.  

Ringkäigul tootmisruumides hakkab millegipärast eriti silma banaanikastide rohkus, neid on kõikjal, küll virnastatult, küll üksikuna. Trei ennetab miks-küsimust omapoolse küsimusega: millest tundsin vanasti kõige suuremat puudust ja mis on praegu kõige suurem puudus?

„Kui vanasti oli kõige suurem puudus ajast, banaanikastidest ja rahast, siis täna on see järjekord aeg, raha ja banaanikastid,“ muigab Trei. „Meie tooted koosnevad väikestest puitdetailidest ja kuhu mujale kui banaanikastidesse me need detailid paneksime. Pealegi on banaanikaste mugav tõsta ja ühest kohast teise transportida.“

Et piisavalt banaanikaste saada, peab ilmselt olema hea läbisaamine kauplustega? „Kindlasti. Või kui vaja, elan õhtul prükkarielu,“ pugistab Trei südamest naerda.

XI peatükk  Foto: Väinu Rozental
Jaga lugu:
Seotud lood
Hetkel kuum Äripäevas