Raimo Ülavere: vaktsineeri ennast perfektsionismi vastu. Järjekindel piisavalt hea on parem kui perfektne

Mis asi on perfektsionism? Kujuta ette, et oled tööintervjuul. Ja seal küsitakse muu hulgas n-ö standardküsimus: mis on sinu suurim viga, suurim nõrkus? „Minu suurim nõrkus?“ Vaatad lakke või aknast välja, justkui kaalutledes ja otsides ja mõeldes … Ent vastus on ju tegelikult kohe ka olemas: „Ma kipun olema perfektsionist.“ Ja siis räägid innukalt oma „lemmikveast“: no eriti tõesti muud pole, kui see, et ma kipun palju tööd tegema, tahan, et kõik oleks ideaalne, ei jäta järele enne, kui asjad on superhästi tehtud.

Miks inimesed seda ütlevad? Kujuta nüüd ette, kui nad ütleks, et teevad asjad ära nii, et oleks lihtsalt piisavalt hästi. Kas see ei kõla veidi nagu … hmm, väheambitsioonikalt? Pealegi, mis eriti oluline, inimesed ise ju ka natukene ikka usuvad, et eks perfektsionism– kalduvus teha rohkem ja kvaliteetsemalt kui ehk nõutakse– ongi edu alus. Ent tegelikkus on midagi muud ja vahest sootuks vastupidine.

Alustame kas või sellest, kui me vaatame perfektsionismi ratsionaalse pilguga, siis selle heroiseerimine on irratsionaalne tegevus. Sest juba definitsiooni järgi on perfektne võimatu, saavutamatu eesmärk. Perfektsust pole võimalik mõõta, see on subjektiivne ja selle saatus on olla igavesti inimese haardeulatusest väljaspool. Kas see kõlab nagu mõistliku inimese mõistlik siht?

Perfektsionism ei ole isiksuse omadus, personaalne kinnisidee või suure hulga inimeste isikupära. Ehkki meile meeldib seda sellisena ette kujutada. Perfektsionismi alged ja olemus on kultuuris, ühiskonnas, teiste inimeste mõjus meie uskumustele ja tegemistele. Perfektsionismil on seega hoopis väga palju pistmist sellega, mida teevad teised inimesed, missugune on maailm meie ümber ja kuidas me seda tajume. Niipea kui me hakkame piltlikult öeldes maailma tajuma, seda mõtestama, hakkame märkama perfektsuse taotlust erinevatelt ekraanidelt, vanemate keelepruugist, sõprade naljadest, õpetaja märkustest … kuni selle defineerimiseni, mida peetakse silmas edu all: kas „muinasjutuline“ elu Kroonikas või väärikas koht Äripäeva TOPis.

Londoni majanduskooli professor Thomas Curran väidab raamatus „Täiuslikkuse lõks“, et kõik inimesed on perfektsionistid, küsimus on vaid täiuslikkuse ihaluse tüübis ja määras. Perfektsionism pole „on / ei ole“ tüüpi nähtus, ta on pigem spektrum ehk vastus küsimusele, kui palju või vähe meil teda on. Seega pole perfektsionism kaugeltki ainult küsimus kõrgetes standardites, ambitsioonikates eesmärkides või detailidele keskendumises. Jah, see on sageli üks oluline osa perfektsionismist, kuid mitte ainus. Ja ehk mitte enimlevinud.

Väga suur osa perfektsionismist tuleneb teiste inimeste ja ühiskonna survest. Ning tuntav osa perfektsionismist tuleneb ka meie endi survest teistele inimestele. Seega on perfektsionism midagi sootuks enamat kui kõrged standardid, see on pigem maailmavaade – see, kuidas me ennast näeme ja tajume ja kuidas me tõlgendame seda, mida teised inimesed teevad ja räägivad. See on see, kuidas me iseenda ebatäiuslikku mina pidevalt täiustada proovime. Liikudes läbi elu kaitsepositsioonil – adudes pidevalt, et me pole veel piisavalt täiuslikud, ning kleepides enda külge kõik vead, vihjed, märkused, puudused, mida muidugi teiste inimeste „heatahtliku“ abiga märkame.

Ja peamine põhjus, miks me täiuslikkust taotleme, pole niivõrd seotud selle jalajäljega, mida me maailmale tahame jätta, ega ka sellega, et me näeks veidi paremad välja teiste silmis, kuivõrd sellega, et tehes midagi täpselt õigesti, perfektselt, vähendab meie häbiseguga hirmutunnet olla mittepiisav, väheväärtuslik, vähearmastatud teiste inimeste poolt. See on see, mida vähemasti maailma tipp-psühholoogid väidavad.

Perfektsionism on maailmas üks kiiremini kasvavaid sotsiaalseid haigusi, millel on kindlasti oma osa ärevuse ja vaimse tervise probleemide plahvatuslikus kasvus. Küsimus on, kuidas ennast siis sellest ravida, või veel parem, kuidas ennast perfektsionismi vastu „vaktsineerida“?

Perfektsionism on keerukas psühholoogiline nähtus, mis pealegi saab suure osa kütust peale meid ümbritsevast keskkonnast. Sestap ei kõla nõuanded stiilis samm 1-2-3 kuigivõrd usutavalt. Esimese asjana soovitatakse tavaliselt teistega võrdlemise lõpetamist. Aga see tundub naiivsevõitu soovitus – me ei saa ega mingis mõttes tohigi teistega võrdlemist lõpetada, võrdlemine on meie inimeseks olemise koodi sisse kirjutatud. Küsimus pole ju võrdlemises, küsimus on, kuidas me nähtut ja tajutut enda jaoks tõlgendame.

Võib-olla parem mõte on – vabandust, see kõlab abstraktselt, aga siiski– enda aktsepteerimine. Ehk ma-olen-piisav-mõtteviis. Ma olen täitsa okei tüüp, mul läheb täitsa kenasti, ma teen mõningaid asju hästi ja mõningates olen ikka täiega kobakäpp. Ja see on täitsa okei. Kaastunne ja mõistmine enda suunal tundub nagu pehmode jutt, ent on üllatavalt tugeva mõjuga. Ja sellega on seotud uskumus, mida soovitan endas kinnistada: järjekindel piisavalt hea on parem kui perfektne. See ei tähenda meelega kehvasti tegemist, see tähendab järjekindlust, samas piisavust. Tee ära ja mine edasi.

Ja veel. Ehk on mõistlik valida inimesi, kelle tagasisidet ja hinnanguid tasub kuulata. Kuula pigem neid, kes pigem väärtustavad sinu pingutust ja sind inimesena, kui neid, kes räägivad alati-saab-paremini-stiilis juttu. Ning muidugi viimane soovitus – loe eespool nimetatud raamatut. Igasugune teadlikkuse kasv iseendast ja nähtusest nimega perfektsionism suurendab tõenäosust, et suudad seda paremini kontrolli all hoida.

Raamat „Täiuslikkuse lõks“ on Äripäeva e-poes mai lõpuni soodushinnaga -10%. Selleks kasuta ostukorvis sooduskoodi erihind!