Margit Härma • 28 november 2019

Avalik kiri Swedbankile: kas meie suhtest saab veel asja, Helo?

Võib öelda, et kirjutan Sulle esimest korda, hea Helo Meigas. Swedbank grupi riskijuhina oled vist rahvusvahelises finantsmaailmas kõige kõrgema lennuga karjääri teinud Eesti naine. Sinu tausta ja tänase töö tõttu oled ka kõige õigem inimene, kellelt küsida – mis on juhtunud Swedbankiga?

Kunagi Eesti ettevõtluse lipulaevaks olnud institutsiooni ei saa me täna enam hästi pangana usaldada, sest te kaotate teie kätte usaldatud raha ära, ütlete kohtus, et teil pole selleni viinud tehingute kohta enam dokumente alles ja üleüldse olevat kõik klientide nõudmised aegunud.

Ettevõtja, Swedbanki klient Margit Härma  Foto: Andres Haabu

Kunagi Eesti ettevõtluse lipulaevaks olnud institutsiooni ei saa me täna enam hästi pangana usaldada, sest te kaotate teie kätte usaldatud raha ära, ütlete kohtus, et teil pole selleni viinud tehingute kohta enam dokumente alles ja üleüldse olevat kõik klientide nõudmised aegunud.

Tänu sellisele suhtumisele olen tänaseks jõudnud seisu, kus tundub õiglane küsida, kas meie kliendisuhtest Swedbankiga saab veel üldse asja? Ja üldistades küsimust isiklikult tasandilt ühiskondlikule – kas sellist panka, mida klient usaldada ei saa, on enam üldse Eestile vaja? Kas jokk-skeemi kohaselt käituval litsentseeritud krediidiasutusel peaks üldse Eestis eluõigus olema?

Küllap oled Swedbanki juhtkonna liikme ja grupi riskijuhina kursis, et nii Eestis kui Rootsis on juba vähemalt viimane kuu meedias teravalt üleval olnud Swedbanki klientide ja investorite vaidlus pangaga, kas viimane peaks olema vastutav rohkem kui kümmekond aastat tagasi Rumeenia maadesse tehtud ebaõnnestunud investeeringute eest. Huviline saab sellest täpsemalt lugeda siit. Fakt on ka see, et hoolimata klientide ja investorite korduvatest pöördumistest, meeleavaldusest ja isegi oma küsimuste erinevate ajalehtedes avaliku pöördumisena ja reklaamina avaldamisest ei ole Swedbank vaevunud toru tõstma ega vastama. Rahvasuu ütleks, et pannakse tuima. Kas järjekordne JOKK-seis?

Swedbank on kaotanud usaldusväärsuse?

Naisterahvana on igasuguses suhtes ja ka ühiskonnas tervikuna minu jaoks keskne väärtus usaldus ja usaldusväärsus. Kui tõmmata paralleel Swedbanki praegusest käitumisest oma klientidega, siis samaväärselt hull oleks seis siis, kui me ei saaks enam Eesti politseid usaldada pättidega kimpus olles. Või siis kindel olla, et Eesti arst teeb kõik temast oleneva kui me laps haigestub. Üheltpoolt seetõttu, mis on kirjas elu Eestis reguleerivates seadustes ja määrustes, teisalt lihtsalt inimliku moraali ja professionaalse au pärast. Rumeenia investeeringute osas käivat vaidlust jälgides on tunne, et Swedbankil on vist viimane /professionaalne au/ koos rahapesuveega uksest välja uhutud.

Rumeenia investeeringute osas käivat vaidlust jälgides on tunne, et Swedbankil on vist viimane /professionaalne au/ koos rahapesuveega uksest välja uhutud.

Kuidas muidu saab olla võimalik, et olles oma säästud usaldanud litsentseeritud panga kätte, kel on mu täisvolitus nende haldamiseks ja kasvatamiseks, võib pank selle rahaga teha loogikavastaseid trikke vastutusevabalt. Kuidas siis teisiti hinnata tehinguid, kus panga teadmisel ja heakskiidul ostetakse minu (ja paljude teiste klientide) raha eest ca 170 000 euro suuruse hektarihinnaga maid, mille turuhind on ca 1000 eurot hektar. Nimetades seda investeeringuks. Ja siis kui kliendid asjade käiku uurima hakkavad, rahustatakse, et kõik on korras, ootame natuke veel, küll olukord normaliseerub. Ja veel hiljem kui vaidlusega juba kohtuni jõutakse, laiutab pank käsi, et toonaseid tehinguhindu selgitavaid hindamisakte pole ja üldse – mida te tahate, see kõik on aegunud, unustage, teile ainult tundub, et midagi on valesti. Olukord on sama nagu ma saadaksin oma lapse 100 eurosega poodi ja ta tuleks tagasi ühe jäätisega, väites, et vot täna maksiski jäätis 100 eurot ja tšekk läks ka kaotsi.

Olukord on sama nagu ma saadaksin oma lapse 100 eurosega poodi ja ta tuleks tagasi ühe jäätisega, väites, et vot täna maksiski jäätis 100 eurot ja tšekk läks ka kaotsi.

Täna hämame varahalduse klientidele, tulevikus tõmbame pensionäre?

Ma tean oma kogemusest, et investeerides ei lähe kõik alati nii nagu loodetud, kuid antud juhul pole tegemist mitte tururiski realiseerumise, vaid kellegi hooletuse, rumaluse või hullemal juhul pettusega. Ja kellel muul kui seadusejärgse hoolsus-, lojaalsus- ja informeerimiskohustusega swedpankurist portfellihalduril on nii kohustus kui ka väidetavad oskused sellealaseks ettevaatlikkuseks ja järelevalveks.

Ja isegi kui „proffide“ tehtud investeerimisotsus ei osutu ajas kõige taibukamaks, peavad nende tehingud olema korrektselt läbiviidud ja dokumendid korras. Vastasel juhul võib olla suur osa eestlastest 10-20 aasta pärast situatsioonis, kus minnes pensioniavaldusega oma Swedbanki fondihalduri juurde, laiutab see vaid käsi, öeldes, et raha nagu eriti enam alles pole ja paberit ka pole, kuhu või kuidas see raha kadus. Ja üldse, mis te tulete siin oma vana asjaga tülitama, meil on tulevikku vaatav moodne finantsasutus.

Vastasel juhul võib olla suur osa eestlastest 10-20 aasta pärast situatsioonis, kus minnes pensioniavaldusega oma Swedbanki fondihalduri juurde, laiutab see vaid käsi, öeldes, et raha nagu eriti enam alles pole ja paberit ka pole, kuhu või kuidas see raha kadus.

Täpselt sellises seisus on täna need Swedbanki kliendid ja investorid, kelle 8,4 miljoni euro eest osteti 2007. aastal Swedbanki teadmisel ja toetusel pisut üle 46 hektari erinevaid maasiilakaid Rumeenias. Maid, mille turuhind tagantjärgi tarkusena oli vaid 46 000 euro ümber ja mille hektaritest täna on lõpuks veerand suudetud paarisaja tuhandega maha müüa. Ja ülejäänute väärtus on nullilähedane, sest neid ei taha keegi.

Ainuke teadaolev ja identifitseeritud „võitja“ neis tehingutes on Swedbank ise, kelle tasku vahendustasude ja haldustasudena on sellest summast voolanud mitmed sajad tuhanded eurod. Ei tundu just ausa mänguna.

Kas saame naisi usaldada rohkem kui mehi?

Väljend, et pank kaupleb ainult usaldusega, on juba klišeeks saanud. Kodaniku ja ettevõtjana ütlen, et ühel suurpangal on riigi ja rahva rahandusliku vereringe tagajana ääretult oluline roll üldise vastastikuse usaldusõhkonna tagamisel.

Helo, Tallinna Börsi esimese tegevjuhina aastail 1995-1998 ja Eesti Panga asepresidendina aastail 1998-2000 peaksid sa ju teadma kõike, mis puudutab nii head ühingujuhtimist, sotsiaalset vastutust kui läbipaistvuse ja aususe tähtsust äris. Miks siis Swedbank ei ole viimasel ajal oma tegevuspraktikas järginud seda, mida oma korporatiivses kommunikatsioonis aktiivselt jutlustate?

Miks siis Swedbank ei ole viimasel ajal oma tegevuspraktikas järginud seda, mida oma korporatiivses kommunikatsioonis aktiivselt jutlustate?

Meenub, et mõned aastad tagasi istusin Vastutustundliku Ettevõtluse Foorumi korraldatud konverentsil koos Swedbanki privaatpanganduse esindajaga arutamas jätkusuutliku ettevõtluse võimalikkust Eestis. Ma ei osanud toona kahtlustada, et suletud pangauste taga toimuvad tegelikult asjatoimetused, mida sama organisatsioon, kes kõlavalt kuulutab läbipaistvate tegevuspõhimõtete olulisust, piinliku hoolega varjata püüab.

Kuna just Sind, Helo, valiti Maailma Majandusfoorumil Davosis 1998. aastal üheks maailma tulevikujuhiks (Global Leader for Tomorrow), siis loodan, et just Sina suudad selle moraalset kompassi eirava meestekamba Swedbankis taas õigele rajale juhtida. On ju vana tõde, et kui midagi on tõesti vaja ära teha, tuleb see ülesanne usaldada naisele.

Täpsemalt loe Rumeenia maadeostu tagamaadest ja Swedbanki pettunud klientide pretensioonidest eesti, rootsi, inglise ja vene keeles swed-where-is-our-money.eu

Hetkel kuum