14. november 1995
Jaga lugu:

Siin müüakse vilja

Üleskeeratud käistega val-getes särkides mehed, arvutiekraanid Reuteri kommertsinfoga reaalajas, hinnad, kursid, kogused... Maaklerid, kes ühe käega hoiavad telefonitoru, et kuulda Rakvere lihakombinaadi müügiosakonnast, millise kogusega tegemist, ja teise käega klõbistavad klaviatuuril, et müüa kogu partii Saksa hulgimüüjale. See ei ole teleseriaal Capital City, vaid Aktuaalse Kaamera uudislõik Eesti põllumajandusbörsilt.

Kuigi ?anss nautida sellist telepilti tundub kaduvväike, ei tähenda see, et arutelu kohaliku põllumajandusbörsi võimalikkuse üle tuleks välistada. Vahest on Eesti põllumehe toodangut siiski võimalik müüa, kui sellega tegelevad professionaalsed müügimehed, kellel on täpne informatsioon turuolukorrast, kes oskavad lahendada transpordiprobleeme, tunnevad kvootide, litsentside, kvaliteedinõuete rägastikku.

Maakleri kätte koguneb ka info, milliste kaupade järele on nõudlust. Talumees ei tunne turgu, eriti mitte välismaist. Tema tegutseb inertsist ja kasvatab nisu või rukist, sigu või lehmi... Nii tegi tema vanaisa, tegi isa ja teeb ka tema. Kui nende kaubaartiklite järele puudub nõudlus, ei suuda ka maaklerid imet teha ja ostjat leida. Küll aga on nende võimuses esile tuua uusi ideid ja perspektiivikaid kaubaartikleid. Kasutades argumendina Eesti geograafilisi laiuskraade ja eellepinguid välismaiste ostjatega, võib maakler tõsimeeli rääkida mesilastest, mustikatest, rästikumürgist, lammastest, ?ampinjonidest, tigudest ja teistest ebatraditsioonilistest alternatiividest.

Põllumehel pole enam muret, kas maakonna lihakombinaat ostab tema kasvatatud sead ära omahinnaga, 90 protsendiga sellest või ei osta üldse. Müügitegevuse võtab enda peale maakler, kellel on täpne info selle kohta, mida, kui palju, millise hinnaga ja kellele on võimalik maha müüa ja kes suure käibe tõttu võib läbi ajada madala kasumimarginaaliga. Põllumees peab lihtsalt suutma öelda, kui palju sigu on ta võimeline kokkulepitud ajaks üles kasvatama. Kindlustunde seda teha annab maakleriga sõlmitud tulevikutehing.

Suur asi võib alata tagasi-hoidlikult. Viis ärksat talunikku tulevad kokku ja otsustavad üürida Viljandis või Paides telefoniga toa. Üks neist jääbki sinna tuppa, kinnitab uksele sildi «Siin müüakse põllumajandussaadusi», paneb ajalehtedesse samasisulisi kuulutusi koos telefoninumbriga ja jääb kõnesid ootama. Võib minna päris kaua aega, enne kui ninad restoranide, kaupluste ja piimakombinaatide juurest võtavad vaevaks helistada või läbi astuda. Kui nad seda lõpuks siiski teevad, võib viie talumehega liituda järjest uusi, kes oma põllusaaduste müügi ühe esindaja kätte usaldavad. Kõige parem, kui viimase näol on tegemist põllumajandusakadeemia lõpetanud ja seega maaelu tundva ning rukkil ja nisul vahet tegeva perepojaga, kes on saanud mõnes lääne ülikoolis ennast majandusalal täiendada. Rajatagune õppemaks on ka ainuke koht kogu projektis, kus võiks appi tulla valitsus. Börsi algatamisel Eesti oludes võiks esimesel etapil kaaluda müüjate ringi piiramist -- oma kaubaga tuleksid turule vaid Eesti põllumehed. Ostjate ring olgu, muidugi, võimalikult lai.

Sama lihtsalt sündis maail- ma tuntuim ja täna lausa kurikuulus Chicago põllumajandusbörs. Et kohalikel farmeritel jäi vilja üle, valisid nad enda hulgast ühe välja ja volitasid teda saagi maha müüma. Aastakümneid hiljem toideti kogu NSV Liitu. Põllumajandusbörsi idee peaks talunikele ning põllumajandusühistutele igatahes mõtteainet pakkuma. Just nemad on seltskond, kelle huve börs teeniks ja kes seetõttu võiksid asjaga tegeleda.

Jaga lugu:
Hetkel kuum Äripäevas