Siin müüakse vilja

Põllumehel pole enam muret, kas maakonna lihakombinaat ostab tema kasvatatud sead ära omahinnaga, 90 protsendiga sellest või ei osta üldse. Müügitegevuse võtab enda peale maakler, kellel on täpne info selle kohta, mida, kui palju, millise hinnaga ja kellele on võimalik maha müüa ja kes suure käibe tõttu võib läbi ajada madala kasumimarginaaliga. Põllumees peab lihtsalt suutma öelda, kui palju sigu on ta võimeline kokkulepitud ajaks üles kasvatama. Kindlustunde seda teha annab maakleriga sõlmitud tulevikutehing.

Suur asi võib alata tagasi-hoidlikult. Viis ärksat talunikku tulevad kokku ja otsustavad üürida Viljandis või Paides telefoniga toa. Üks neist jääbki sinna tuppa, kinnitab uksele sildi «Siin müüakse põllumajandussaadusi», paneb ajalehtedesse samasisulisi kuulutusi koos telefoninumbriga ja jääb kõnesid ootama. Võib minna päris kaua aega, enne kui ninad restoranide, kaupluste ja piimakombinaatide juurest võtavad vaevaks helistada või läbi astuda. Kui nad seda lõpuks siiski teevad, võib viie talumehega liituda järjest uusi, kes oma põllusaaduste müügi ühe esindaja kätte usaldavad. Kõige parem, kui viimase näol on tegemist põllumajandusakadeemia lõpetanud ja seega maaelu tundva ning rukkil ja nisul vahet tegeva perepojaga, kes on saanud mõnes lääne ülikoolis ennast majandusalal täiendada. Rajatagune õppemaks on ka ainuke koht kogu projektis, kus võiks appi tulla valitsus. Börsi algatamisel Eesti oludes võiks esimesel etapil kaaluda müüjate ringi piiramist -- oma kaubaga tuleksid turule vaid Eesti põllumehed. Ostjate ring olgu, muidugi, võimalikult lai.

Sama lihtsalt sündis maail- ma tuntuim ja täna lausa kurikuulus Chicago põllumajandusbörs. Et kohalikel farmeritel jäi vilja üle, valisid nad enda hulgast ühe välja ja volitasid teda saagi maha müüma. Aastakümneid hiljem toideti kogu NSV Liitu. Põllumajandusbörsi idee peaks talunikele ning põllumajandusühistutele igatahes mõtteainet pakkuma. Just nemad on seltskond, kelle huve börs teeniks ja kes seetõttu võiksid asjaga tegeleda.