Kontserni aruannete koostamine

Eestis on tekkinud esimesed kontsernid, mis koosnevad ema- ja tütarettevõtetest. Kontsern võiks koostada konsolideeritud finantsaruande, mis haarab kõiki kontserni kuuluvaid ettevõtteid.

Konsolideeritud aruanne tehakse lähtudes printsiibist, et finantsaruandluse kasutajad käsitlevad kontserni tervikuna. Eelkõige tuleb koostada konsolideeritud bilanss ja kasumiaruanne. Aktuaalseks võib osutuda ka konsolideeritud rahavoo aruanne.

Konsolideerimise põhitõed on suhteliselt lihtsad. Hakates koostama kontserni aruannet, tekib aga peaaegu alati väga keerulisi raamatupidamislikke probleeme.

Kuigi Eesti seadused ei nõua konsolideeritud aruande koostamist, võiks seda teha kolmel põhjusel:

1. Suhtlemistasand. Eesti on avatud majandusega väikeriik, kus tuleb väga tihti suhelda välispartneritega. Selleks, et anda kontsernist tõepärasemat pilti, peaks koostama konsolideeritud finantsaruande.

2. Ka ettevõtte aktsionärid on huvitatud investeeringute tegelikust väärtusest. Näiteks valdustüüpi ettevõtte aktsionär ei saa ilma konsolideeritud aruandeta tegelikku ettekujutust finantsseisust, mis võib olla järgu võrra suurem emaettevõtte omast.

3. Rahvusvahelises raamatupidamispraktikas leitakse, et konsolideeritud aruanne on õigem ja õiglasem kui kontserni kuuluvate ettevõtete finantsaruanded eraldi.

Kontsern koosneb ema- ja tütarettevõtetest. Konsolideeritud finantsaruande esitab emaettevõte. Kontserni aruanne tuleks koostada juhul, kui emaettevõttel on efektiivne kontroll tütarettevõtete üle. Tekib küsimus, kuidas määrata kontrolli olemasolu?

Üldlevinud praktika kohaselt mõõdetakse ühe ettevõtte kontrolli teise üle osalusega aktsiakapitalis. Seega on (ema)ettevõtte bilansis kajastatud investeering. Vastavalt osalusele tuleb pikaajalist finantsinvesteeringut kajastada kas väiksemana soetus- või realiseerimismaksumusest, kapitaliosaluse meetodil või konsolideerimise kaudu.

Kui investeering moodustab alla 20% investeeritavast aktsiakapitalist, siis tuleb kasutada raamatupidamislikku meetodit väiksemast soetus- või realiseerimismaksumusest, kuna puudub kontroll. Kui osalus on 20--50%, siis võib investeerija investeeritavat ettevõtet mõjutada. Seega on tegemist sidusettevõttega ja tuleb kasutada kapitaliosaluse meetodit. Kui investeerija omab üle 50% teisest ettevõttest, siis on tegemist omaniku ja tütarettevõttega ning investeeringut kajastatakse konsolideerimise kaudu.

Konsolideeritud aruande koostamist oleks kõige õigem lihtsustatult võrrelda igiliikuri kontseptsiooniga. Olgu meil näiteks ema- ja kaks tütarettevõtet. Juhul kui kogu majandustegevus toimub ainult nende kolme ettevõtte vahel, siis on igal ettevõttel eraldi finantsaruanne. Konsolideeritud finantsaruande resultaat oleks aga null -- majandustulemust pole.

Seega jõuavad konsolideerimisel finantsaruandesse ainult tehingud, mis toimuvad ettevõtete ja üksikisikutega väljaspool kontserni. Teisiti öeldes, kõik kontsernisisesed majandustehingud, vastastikused võlgnevused jne tuleb konsolideerimisel välja võtta ehk elimineerida.

Konsolideerimise puhul on tegemist ema- ja tavaliselt mitme tütarettevõttega. Konsolideerida tuleb kõik tütarettevõtted, kaasa arvatud väljaspool Eestit asuvad tütarettevõtted (just välismaiste tütarettevõtete konsolideerimine võib praktikas väga komplitseerituks osutuda).

Oletame, et ettevõte A ostis 75% ettevõtte B aktsiatest. Teistele aktsionäridele jäi 25%, mida konsolideerimisel käsitletakse vähemusosana. Teisiti öeldes, vähemusel on õigus 25 protsendile B-omakapitalist. Samas on A jaoks tegemist tütarettevõttega, mis tuleb konsolideerida. Seega on ettevõttel A efektiivselt õigus vaid 75 protsendile ettevõtte B majandustulemusest, kasumist või kahjumist. Vähemusosa tuleb konsolideerimisel eraldada nii omakapitalist bilansis kui jooksva aasta kasumist-kahjumist kasumiaruandes.

Konsolideeritud aruanne koostatakse järgnevalt. Bilansi ja kasumiaruande ridadel liidetakse kokku kontserni ettevõtete võrdväärsed saldod. Näiteks raha, nõuded ostjatele, realiseerimise netokäive jne. Välja tuleb aga võtta -- elimineerida ehk lahutada -- järgmised majandustehingud (loetelu haarab vaid tähtsamaid ja tavalisemaid protseduure):

1. Investeering.

Emaettevõtte investeering aktiva poolel ja emaettevõtte osa tütarettevõtte omakapitalis passiva poolel vastavalt osaluse protsendile aktsiakapitalis.

2. Kontsernisisesed nõuded ja kohustused.

Konsolideeritud bilansis tuleb elimineerida kõik kontserni kuuluvate ettevõtete bilanssides olevad vastastikused nõuded ja võlgnevused. Tüüpjuhtudel on nendeks siis nõuded ostjatele -- võlad hankijatele, muud lühiajalised nõuded -- kohustused, antud ja võetud laenud.

3. Kontsernisisene kasum ja kahjum.

Eraldi tuleb tähelepanu pöörata kontsernisisesele kasumile ja kahjumile. Tüüpnäide võiks olla emaettevõtte käest ostetud kaubad, mis konsolideerimise kuupäeval on tütarettevõtte bilansis varude all. Seega on emaettevõte juba konteerinud müügi näiteks kasumiga 15%.

Kuna tegemist on kontsernisisese müügiga, siis konsolideerimise seisukohalt tuleb elimineerida varudes kajastatud kasum, vähendades vastavalt 15% varude väärtust ja samas summas realiseerimise netokäivet.

4. Kontsernisisene müük ja kulud.

Konsolideeritud kasumiaruandes tuleb elimineerida kogu kontsernisisene müük ja kulud, kaasa arvatud saadud ja makstud dividendid ning intressid.

Tihti võib just kontsernisiseste käivete eraldamine olla seotud raskustega. Kasumiaruande konsolideerimisel tekib aga tõepärasem pilt kontserni majandustegevusest, kuna elimineeritakse «raha ühest taskust teise tõstmine».

Just sellistes aspektides peitub konsolideeritud finantsaruannete kasu nende tarbijate jaoks. Eraldi tuleks käsitleda ka vähemusosa eraldamist.

Vähemusosa eraldatakse nii konsolideeritud kasumiaruandes kui bilansis järgnevalt:

1. Jooksva aasta kasumist-kahjumist kasumiaruandes tuleb eraldada nii emaettevõtte osa kui vähemusosa. Tavaliselt lisatakse kasumiaruandesse puhaskasumi alla kaks rida, vastavalt emaettevõtte osa ja vähemusosa.

2. Bilansi passiva poolel eraldatakse vähemusosa eraldi kohustustest ja omakapitalist. Praktiliselt seega eraldi real kohustuste ja omakapitali vahel. Vähemusosa bilansis võrdub vähemusosa ja omakapitali korrutisega.

Ülalpool kirjeldatu oli lühike ülevaade konsolideerimise eesmärgist, mõistetest ja protseduuridest. Loomulikult on tegelikkus palju keerulisem. Kui maailmas on ettevõtteid, kus tuleb konsolideerida sadu ja isegi tuhandeid ettevõtteid, siis võib ka Eesti puhul juba rääkida kontsernidest, kuhu kuulub kümneid ettevõtteid. Siit tulenebki vajadus konsolideeritud finantsaruannete järele. Kuidas teistmoodi oleks kujutletav õige ja õiglase finantsinformatsiooni saamine kontserni kohta?