Dvigateli elamufondist ja RASist Elumaja

Aasta tagasi sooviti kogu RASi Dvigatel elamufond üle anda pool aastat tegutsenud RASile Elumaja (edaspidi Elumaja), kuid tüliga pooleks õnnestus tookord talve hakule planeeritud segaduse tekkimine ära hoida. Tookord võeti üle Tallinna kesklinna territooriumil asuvad RASile Dvigatel kuuluvad elamud.

Elumaja seisukohalt on elumajadega tegelemine võrreldav tootmisega, mille mahtu ei saa üleöö suurendada. Põhimõttest, et peale ettevõtte käivitamiseks vajamineva laenuks saadava summa riigilt raha enam ei küsita, pidas Elumaja seniajani kinni. Elamufondi üleandmiseks Elumajale peab olema täidetud rida tingimusi, millest esimeseks on üleantavate elumajade regioonis tegutseva kontserniga seotud teenindava ettevõtte olemasolu. 1995. a augusti seisuga olid sellised ettevõtted olemas Põhja-Tallinnas ja Tallinna kesklinnas, Saaremaal, Paides, Viljandis ja Tartus. 1994. a talvel ei võetud üle suurt elamufondi Lasnamäe linnaosas, kuna seal puudus teenindamiseks vajalik struktuur.

Majandusministeeriumi kavatsustest ei selgunud, et RASi Dvigatel ülejäänud elamufond kavatsetaks Elumajale üle anda. See selgus nüüd äkki erastamisagentuuri nõukogu otsusest, mis võib seada ohtu Elumaja kui iseseisva eraõigusliku majandusstruktuuri eksistentsi. Elumaja pole suuremastaapne soojatootja. Ettevõte loodi ainult selleks, et ta oleks peremeheta jääma hakkavate elumajade omanik ja nendes majades eluruumide erastamise korraldaja. Asja mitte tundvate isikute sekkumine suhteliselt keeruka struktuuriga kontserni juhtimisse võib kaasa tuua ettearvamatuid tagajärgi kogu Elumaja halduses oleva elamufondi elanikele.

Kuid mitte ainult teenindava ettevõtte olemasolu või puudumine ei määra üleantud elumajade elanike edasist käekäiku. Väga oluline osa on suurel hulgal õigetel andmetel, mis tuleb eelnevalt sisestada Elumaja haldusjuhtimise infosüsteemi. Kogu see info (sh ka raamatupidamise andmed) tuleb saada elamufondi eelmiselt omanikult, kellelt seda tihtipeale korrektsena saada pole aga võimalik. Kõik see viibki mõttele, et miski on mäda asekantsler Tarmo Rubeni juhitava majandusministeeriumi ettevõtete haldamise ja juhtimise osas.

RASi Dvigatel majadega tekkinud olukord ei ole esmakordne. 1994. a kuulutati RASi Masinatehas ja RASi Volta elamufond, mille üleandjaks ei leidunud lõpuks enam ühtegi organisatsiooni, lihtsalt Elumaja omaks.

Kõigi ettevõtete erastamisel eraldatakse elamufond liiga hilja erastamisvarast. Erastamise faasis, kus elamumajandusele pole ammu enam kulutusi tehtud ja keegi erastatavas ettevõttes ei vastuta enam elamumajanduse käekäigu eest, jääb elamufond pärast erastamist abitult õhku rippuma. Seejuures arvavad mõned riigiametnikud, et nüüd ongi elamufond RASile Elumaja üle antud. Selline lähenemine näitab, et ministeeriumi ja erastamisagentuuri ametnikud tegelevad huviga ainult selle osaga varast, mida saab kellelegi müüa. Elumajad koos oma elanike ja probleemidega ei ole neile müügi seisukohalt huvitavad.

On ülioluline, et elamufond eraldataks erastatavast ettevõttest enne, kui ettevõte satub erastamisagentuuri vaatevälja. Hilisemad katsed olukorda normaliseerida pole seniajani peale mure elanikele ja tüli erastamisagentuuriga midagi toonud. Loodi vaid erastamisagentuuri oma elamumajandusettevõte RAS Auvus, kelle väidetavaid «imetegusid» pärast tema liitmist Elumajaga varjata tahetakse. Oleks ju võinud RASi Dvigatel elamud jm koos eraldatava rahaga hoopis Auvusele hooldada anda. Majandusministeeriumi haldusalas on teisigi Elumajaga analoogilisi ettevõtteid, nagu RAS Ehitajate EEV. Ministeeriumi roll oleks nende riigile kuulunud elumajade valdajate vahel süsteem luua. Nende probleemidega aga ei tegeleta ja elamuamet kavatsetakse 1996. aastal hoopis likvideerida.

Lootus segaduste lõppemiseks tekkis, kui erastamisagentuur toodi 1995. a kevadel rahandusministeeriumi haldusalast majandusministeeriumi haldusalasse. Kahjuks muutus olukord veelgi hullemaks. Üürnike huve kaitsta lubanud minister Liina Tõnisson ei suutnud ära hoida Dvigateli majade üürnike sattumist mitte just kadestamisväärsesse olukorda. Kes teeb nüüd ära majandusministeeriumi tegemata töö?