Maja iga sõltub katusest

«Kala mädaneb peast, maja katusest,» rõhutab ASi Rovakate Eesti müügijuht Enn Tammaru korraliku katuse tähtsust. «Tellija raha peab katuse all säilima pikki aastaid.» Praegu ollakse pidevalt hädas ruberoidkatustega, mis on ehitatud kasvõi viis aastat tagasi. Kehva kvaliteedi ja vähese ilmastikukindlusega ruberoidist on päikese käes välja auranud elastsust andvad ained ning rabedaks muutunud materjal ei pea enam vett. Samuti on vigu tehtud katuse paigaldamisel. ASi Estkonsult pikaajaliste insenerikogemustega projekteerimisdirektori Tiit Masso hinnangul on enamik lamekatuseid ehitatud ilma vajaliku tuulutuseta, mistõttu hoonesisene niiskus koguneb katusekatte alla. Päikese paistes niiskus aurustub ja surub katte mullidena üles. «Nii tekivad õuna- või melonisuurused kublad, mis nende peale astudes purunevad,» hoiatab Masso ka väga hea materjali, kuid vale tehnoloogia puhul vältimatult tekkivate probleemide eest.

Ruberoidkatuse rekonstrueerimisel võib väikestele majadele teha viilkatuse. Suurte majade puhul viilkatust nii hästi teha ei saa, kuna katusekonstruktsioon läheb liiga kõrgeks. Masso soovitab suurele majale teha viilkatuse vaid juhul, kui selle alla saab ehitada mansardkorruse. Muidu tuleb uus ruberoidkatus teha, kuid reeglina on seni ehitatud katused vähese soojapidavusega. «Lihtsalt ruberoidiga ülekäimine on tuulde visatud raha,» räägib suurte lamekatuste ümberehitamisel lisasoojustuse vajadusest ASi Feer arendusdirektori kohusetäitja Priit Tamm. Tiit Masso hinnangul tuleb taoliste majade soojustamiseks kasutada umbes 20cm kõva mineraalvattplaati või muud soojustusmaterjali. «Kui sellise soojustuse juurde ehitatakse ka tuulutus ja pannakse korralik kattematerjal, peaks katus püsima piisavalt pikka aega,» usub ta.

Enn Tammaru tähelepanekuil renoveeritakse praegu eriti individuaalehituses pikka aega kasutatud eterniitkatuseid. Tiit Masso väitel peab eterniit vastu mõnikümmend aastat ning hakkab siis lagunema, mistõttu ongi nüüd paljudel majaomanikel tekkinud vajadus eterniitkatuseid hakata uutega asendama. «Vanadele eterniitkatustele läheb peale palju plekki,» on märganud Enn Tammaru. «Põhjuseks enamasti puitkonstruktsiooniga majade vastupidamatus suure omakaaluga kivikatusele.» Vanadele katustele pannakse tema sõnul soojapüsivuse parandamiseks tihti uus roovitus, vahe täidetakse kivivillaga ja kaetakse korraliku katusekattematerjaliga.

Eterniit on paljudes Euroopa riikides ja Põhjamaades keelatud, kuna sisaldab kantserogeenseks peetavat asbesti. «Ei kujuta ette, milline on eterniitkatuse tegelik mõju inimesele,» ei oska Tiit Masso seda kahjulikuks pidada. «Muud asjad, nagu bensiiniving tänavatel, on palju kahjulikumad.» Küll aga peab spetsialistide kinnitusel olema ettevaatlik asbestitolmu tekitavate tööde juures, nagu eterniitkatuse lammutamine või plaatide saagimine. Enn Tammaru sõnul on erinevatel ehitusmessidel pakutud eterniidile väliselt sarnanevaid, kergeid ja sama tehnoloogiaga paigaldatavaid plaate, mida toodetakse klaaskiudkangal puhta tsemendi baasil.

Aastasadu vanad katusekattematerjalid on plekk ja kivi, millest esimene on vähem töömahukas ja tundub esmapilgul odavam. Tegelikult on plekk-katuse hind lähedane kivikatuse hinnale, kuna põhimaterjalile lisandub hulk suhteliselt kalleid detaile, nagu räästapealsed rennid, vihmaveetorud, harjaplekid, torude-antennide läbiviimise detailid jne. «Sellised väikesed vidinad moodustavad katuse kogumaksumusest peaaegu poole või veelgi rohkem,» juhib Tiit Masso tähelepanu.

Erinevatest materjalidest katuste hinnavahe ulatub inseneribüroo Estkonsult ehitusökonomisti Tiit Saare väitel 400--700 kroonini ruutmeetri kohta.

Tihti ei osata kulusid arvestada ja kõike ette näha ka kivikatuste puhul, mis on üldjuhul raskemad, tugevamat konstruktsiooni nõudvad ja vajavad spetsiaalset tihendamist. Kivikatuselegi on vaja paigaldada lumetõke ja rajada käiguteed korstnate ning antennide hooldamiseks. «Varasema ehitustaseme juures paljuga ei arvestatud,» meenutab Masso. «Igamees läks katusele ja lõi antenni suure naelaga kinni -- pärast imestas, kust vesi läbi tuleb.»

Plekk- ja kivikatuste puhul on Masso sõnul tekkinud varem meile võõras kondensvee probleem, kus viilkatuse alumisele pinnale kogunenud vesi tilgub läbi pööningulae, rikkudes ülemise korruse viimistluse. Varem kasutati pööningulael täitekihina liiva, savi või saepuru, millesse tilkunud niiskus aurus sealt tasapisi välja. Nüüd kasutatakse Masso sõnul pööningulael soojustuseks mineraalvatti või muid niiskust endasse mitteimevaid aineid. Samuti ehitatakse praegu pööningud tihedamad. «Varem puhus tuul hõlpsasti läbi pilude,» räägib Masso. «Nüüd tihendatakse õhu läbipääsuavad, pööning muutub umbseks ja tuulutusefekt kaob.» Lahendusena pakub Masso välja niiskustõkkena kasutatava, katuse alla paigaldatava spetsiaalse kilematerjali või niiskust endasse imeva plaadi.

Lisaks traditsioonilistele võimalustele on katuseid võimalik katta vähemesinevate materjalidega, nagu plastmass, klaas, töödeldud puit või keraamilised plaadid. Ühe esimese plastikkatuse näitena nimetab Masso Tallinnas Kadrioru jäähalli, mille osa katust tehti läbipaistvast lainelisest klaasplastist. «Alguses ilus kollane katus oli kahe aasta pärast näotu tumehall ja hakkas pudenema,» räägib Masso mõnede plastmassmaterjalide vähesest töökindlusest.

Ebatavalised materjalid, mis on vastupidavad, on aga kallid ning tehnilised lahendused nende puhul keerulised. Sellegipoolest ei tasu neid võimalusi eirata. «Peab olema ka midagi vürtsikamat kui tavaline lamekatus või 45° kivikatus,» annab Enn Tammaru hinnangu hoone viiendaks fassaadiks nimetatud katuse kohta.