Ebavõrdne otsus

Teema oli kahel korral üleval EEA nõukogus ja kahel korral ka valitsuses, kus otsustati mitte lubada EVPsid kasutada tagantjärele. Ostu-müügilepingud olid sõlmitud tingimustes, kus nii riik kui erastatava vara ostja ei arvestanud EVPde kasutamisega. Praegu on erastamiskonkursi kaotajate suhtes ebaõiglane teha tagantjärele võitjatele lisasoodustusi.

Omal ajal valiti võitjad välja parima äriplaani alusel, mistõttu on nüüd kummaline lugeda, et nad on sattunud suurtesse raskustesse ja vajavad riigi tuge. Siit tekib kohe küsimus, kas nende äriplaan ikka oli parim. Võtan seda EEA otsust kui allumist poliitilisele survele ning mul on kahju, et praeguses EEAs on huvigruppide mõju märgatavalt suurem kui endises EEAs.

Kõnealusel juhul on tegemist väga suurte summadega, mis jäävad laekumata nii Hüvitusfondi (HF) kui mujale. Kui me vaidlesime riigikogus tuliselt, kas kustutada põllumajandusettevõtete laenuintressid, siis on praegusel juhul tegemist palju suuremate arvudega ja see otsus langetati ilma avaliku aruteluta. See näitab, et asjad pole mitte päris korras.

Loomulikult olen ma kogu aeg seisnud selle eest, et EVPsid erastamises kasutada saaks. Kuid sellekohase süsteemi väljatöötamiseks kulus oma aeg, mistõttu oli paratamatu, et EVPsid sai kasutada riigivara ostuks alles 1994. aasta suvest.

Väide, et EEA otsus oli tingitud vajadusest leida EVPdele kattevara, on üks argument. Kuid ka kattevara suhtes peaks täpselt välja arvutama, milline lähenemisviis on parem. Ettevõtete erastamisest laekuv raha läheb pooles ulatuses HFi, kes müüb oma obligatsioone EVPde eest. Arvan, et HF kaudu võivad EVPd kasutamist leida isegi rohkem, sest seal müüakse obligatsioone oksjonil. Praegusel juhul makstakse lihtsalt osa summast EVPdes ja kuna ostusummad olid kujunenud tingimustes, kus eeldati, et makstakse rahaga, olid arvud väiksemad, kui oleks olnud eelnevalt teada, et tasutakse EVPdega.

EEA kavatsus ükshaaval välja valida ettevõtteid, kellele see otsus laieneb, on aga tee korruptsioonile.