5. detsember 1995
Jaga lugu:

Rootslased koolitavad talunikke

Vastab Rootsi talupidajate liidu esindaja Eestis Gunnar Lans

LRF on Rootsi talupidajate liit, kes seisab talunike sotsiaalsete ning majanduslike huvide eest Rootsis. Paralleelselt on arenemas programmid tütarorganisatsioonide jaoks Venemaal ja Balti riikides. Mina olen Eestis juba kolmekümne kolmandat korda, tööd alustasin siin 1992. aasta veebruaris.

Järgmise aasta alguses kolin aastaks ajaks Eestisse. Eesmärk on parandada koostööd Eesti talupidajate organisatsiooniga, samas töötan ka Leedu talupidajatega. Nagu te teate, on Eestis ka Rootsi talupidajatest koosneva piimaühistu Arla esindus ning näiteks üks minu ülesandeid on leida ning arendada Arla jaoks Eesti partnereid.

Esiteks tahaksin ma öelda, et meil pole mingit konspiratiivset plaani Eesti toiduaineteturu või talunike vastu. Minu jaoks oleks väga huvitav, kui me leiaksime grupi Eesti talupidajaid, kes hakkaksid Arlale piima tootma. Ma ei taha küll Arla eest rääkida, kuid nad ise ütlevad, et vajavad kahte jalga: Rootsi ja Eesti toodangut.

Mulle isiklikult ei meeldi teha koostööd aktsiaseltsidega, kelle kapital on pärit välismaalt või teenib kellegi võõraid huve. Me tahame teha koostööd eelkõige nende talupidajate ja ühistutega, kes on suutnud saada ka maa omanikuks või kellel on konkreetne seaduslik leping maa omanikuga.

Kuna Eesti ühistud on praegu väga nõrgad, siis meie siht on neid tugevdada. Üks võimalusi oleks pakkuda farmidele koostööd Arlaga. Hiljem saaksid Eesti talupidajad koos Arlaga leida turustamisvõimalusi Peterburi, Läti ja Leedu turgudel.

Arla, kes on LRFi liige, ei kavatse Eestis osta ühtegi meiereid ega lehmi. Võimalik, et koostöö kujuneb selliseks, kus Arla palub eestlastel toota konkreetset piimatoodet, Arla aga aitab seda turustada.

Olen märganud, et Eesti talunike kriitika piimasektori suhtes on selles, et suur osa piimasektorist on aktsiaseltside omanduses. Loomulikult pole midagi halba aktsiaseltsides, kuid nende eesmärk on maksta tootjale võimalikult vähe, tarbijalt aga küsida võimalikult palju. Vaheltkasu arvel maksavad nad endale dividende.

Talunikud tahavad olla ühistus, mille eesmärk on pakkuda piimatootjale võimalikult suurt piimaraha. See on ka põhjus, miks nii Rootsi kui teiste Lääne-Euroopa maade talupidajatele kuulub 80--99 protsenti piimaturust. Rootsis kontrollivad tootjad turgu juba pikki aastaid, mistõttu sellised pinged puuduvad.

Nagu ma aru olen saanud, on Eesti talupidajatele pakutav kindlustuspakett väga vaene. Viimastel aastatel on üles ehitatud mitmeid, miljonitesse kroonidesse ulatuva maksumusega uusi farme, mis ei ole kindlustatud. See, mis juhtub siis, kui su farm maha põleb, on katastroofiline. Järelikult vajavad talumehed kindlustust.

Kõige suurem vajadus on enne põllumehele spetsiifiliste kindlustusteenuste pakkumist maa privatiseerida. Selleks, et pangad annaksid talunikele laenu, peavad garantiiks pakutavad hooned olema kindlustatud.

Teiseks on teil olemas liikluskindlustus, mis kindlustab autosid. Ei ole õiglane, et samal alusel kindlustatakse autosid, millega juhtub palju õnnetusi, ning traktoreid.

Kolmas ja väga oluline kindlustusliik, mida talumehed vajavad, on sotsiaal- või tervisekindlustus. See on vajalik selleks, et kui talumees haigestub ega saa mingi aeg töötada, ei kaotaks ta kogu tulu. Kui haigestub palgatööline linnas, siis arvestatakse tal palgast maha mingi protsent, talunikel aga puudub tihtipeale kindel palk ning enamiku oma sissetulekust investeerib ta talusse. Järelikult ei toimi sellisel puhul tavaline kindlustus.

Rootsis toimib selline kindlustusliik nii, et on asendusteenistused, kus inimesed asendavad haigestunud või puhkama läinud talunikku tema töödes kokkulepitud summa eest. Kui tegemist on haigestumisega, maksab kindlustus suure osa sellest summast välja.

Samad probleemid tekivad kohustusliku pensionikindlustusega, kus makstakse iga kuu mingi summa palgast ära. Farmeril aga puudub kindel sissetulek.

Praegu tundub, et kui talunik ei tee piisavalt palju kära selle ümber, et ta tahab oma maad tagasi saada, veeretavad omavalitsused tema teele mitmeid takistusi. Näiteks Leedus olin ma ühel kohtumisel, kus peaminister ning põllumajandusminister vastasid põllumeeste küsimustele.

Kuna palju küsimusi oli just maa erastamise valdkonnast, mille osas avaldati rahulolematust kohalike omavalitsuste sihiliku bürokraatia suhtes, pidi peaminister lõpuks möönma, et kui kellelgi on pretensioone ühe või teise instantsi töö suhtes, võib ta sellest teatada peaministri kantseleile.

Ka Eesti valitsus peaks kohustama omavalitsusi erastamisprotsessi võimalikult kiiresti lõpule viima. Omalt poolt tuleks neil kohalike omavalitsuse töötajaid selleks koolitada ning varustada.

Eelkõige peab Eesti talupidajate organisatsioon koostama äriplaani, mis annaks selge vastuse, mida tahetakse, kui suur peaks olema sellise talukindlustusfirma omakapital jne.

Tänaseks oleme vahendanud paljude Rootsi talunike kingitusi eestlastele, mis on olnud rohkem isiklikku laadi. Oleme siia toonud juba üle 7000 kasutatud põllumajandusmasina.

Esiteks on meie eesmärk tugevate ühistute teke. Oluline osa meie töös on raamatupidamise väljaarendamine talunike seas. Siis on meil olemas organisatoorne koolitus Eesti talupidajate keskliidule selleks, et ta võiks oma tööd paremini korraldada.

Väga tähtis osa on metsandusühistute tekkele kaasaaitamine. Eraldi töö on suunatud noortele talupidajatele, kellel pole olulisi kogemusi. Noortele talupidajatele pakume ka praktika võimalusi Rootsi taludes.

Jaga lugu:
Hetkel kuum