Olen jälle sunnitud kirjutama selgitavat vastulauset Erle Rudi artiklile, sedakorda «Autorite ühing on kahe tule vahel» (ÄP, 4. detsember 1995).

Vastuolu Eesti autorite ühingu (edaspidi EAÜ) ja kasutajate vahel on tõesti olemas. Selline vastuolu raha maksja ja küsija vahel on paratamatu ja see on kogu maailmas nii. Kuid Rudi püüab seda serveerida mingi ületamatu vastuoluna, mis on põhjus, et autorid ei saa raha. See pole aga kaugeltki nii ühene. Nimelt maksab vastupidiselt artiklis väidetule valdav enamik Eestis tegutsevaid firmasid autoritasu, ilma et oleks tarvis nendega kohut käia. Erandi moodustavad Makarov Muusik Managemendile kuuluvad firmad ja veel mõned, kellega EAÜ-l ei ole õnnestunud suhelda nii, et poleks tarvis kohtusse pöörduda. Artiklis viidatule vastupidiselt on EAÜ ja eratelekanalid möödunud kuu lõpus kirjutanud alla lepingutele ilma kohtus käimata. Erand on Tipp TV, mille juhtkonda on kultuuri- ja haridusministeeriumi kirjaga hoiatatud ringhäälinguloa äravõtmisest, juhul kui nad jätkavad seaduserikkumist. Seejuures ei saa Rudi ka kõnealuses artiklis mööda eksitavatest arvudest autoritasu suuruse osas seoses eratelekanalitega, millele ma juba oma eelmises selgituses viitasin (vt ÄP, 1. november 1995).

EAÜ ja Eesti Raadio vaheline kohtuasi on aga pigem pretsedenti loov kaasus, mis peaks kaasa aitama riigile kuuluva meediakanali autoritasude küsimuse jõudmisele ka riigikogu tasandini.

Artiklis on viidatud minu ja Aldo Tammsaare vahel toimunud tundidepikkustele sõnasõdadele. Härra Tammsaarega pole meil küll mingeid pikki sõnelemisi olnud. Tammsaar on väga mõistlik inimene, kes saab asja olemusest aru väga kiiresti ning pealegi on tal vaevalt oma kiire töögraafiku tõttu aega tundide kaupa sõneleda.

Artiklist võib jääda mulje, et EAÜ ja teoste kasutajate vahel valitseb leppimatu vaen. Tegelikult pole see sugugi nii. Need teoste kasutajad, kes vähegi mõelda viitsivad, saavad aru, kuivõrd teeb nende elu kergemaks EAÜ olemasolu. Artiklis on küll viidatud sellele, et autoreil oleks raske kõigi muusika kasutajatega lepinguid sõlmida, jäetud aga mainimata, et samavõrd raske oleks see ka kasutajail. Saada ühe lepingu kaudu kogu mängitava repertuaari kasutamisõigus -- see on kasutajale väga mugav. Muidugi on olemas mingi seltskond kasutajaid, kes ilma EAÜ sekkumiseta ei kavatsekski autoreile maksta ja neile on EAÜ tõesti pinnuks silmas.

Rudi ei jäta rõhutamata, et «veerandi autoritasust kasutab ühing». Ju see peab lugejale sisendama, kui jube röövel on see Rattus. Seletan, kust see veerand tuleb. Igal kevadel peetakse EAÜ liikmete üldkoosolek, kus arutatakse eelmise aasta aruannet ja kinnitatakse jooksva aasta eelarve. Selles eelarves pannakse kirja kõik vajalikud kulutused: palgad, maksud sellelt, rent, kantseleikulud jms. Sellele eelarvele on rahalist katet vaja. Ainuke kate sellele on osa autoritele makstavatest tasudest, mille autorid loovutavad kontori kulude katteks. Muid allikaid sellele ei ole, sest riik EAÜd millegagi ei toeta. See osa autoritasudest, mis autorid loovutavad eelarve katteks, ongi nn vahendusprotsent, mille suuruse üle otsustab EAÜ üldkoosolek. Muidugi oleks õudselt tore, kui tehtava töö peale ei oleks kulutusi ja autoreile saaks kõik kogutud raha välja maksta. Kahjuks jääb see aga ainult roosaks unistuseks, sest iga tööga kaasnevad paratamatult kulutused. Ja nii on see ka teiste riikide autorite ühingutes. Võrdluseks olgu toodud naabrid soomlased. Nende muusikaautorite ühingu Teosto üle 200 miljoni margase käibe juures 1994. aastal oli nende vahendustasu 25,15%, s.o pisut suurem kui EAÜ-l. Loomulikult on see ühingu liikmete otsustada, kas maksta 25% selle eest, et saada 75% kätte või õiendada ise kõigi teoste kasutajatega. Ajalugu on seni näidanud, et kasulikum on osa ühiste kulude katteks loovutada. Kuid iga autor on vaba seda iseseisvalt otsustama.

Veel kuludest. Kesklinna valitsus tõstis EAÜ ruumide rendi käesoleva aasta mais varemmakstuga võrreldes neljakordseks. EAÜ taotlust jätta rent vähemalt samale tasemele kui EAÜga samas majas asuval riiklikul patendiametil, s.o kaks korda madalam kui EAÜ-l, ei rahuldatud. Ju siis leitakse, et autorid on liiga rikkad.

Väga huvitav oli lugeda alalõiku «ühing ahistab autoreid». Siin on mitu faktiviga. Esiteks ei loovuta autor EAÜ liikmeks astudes mitte kõiki õigusi, nagu väidab artikli autor, vaid ainult kolm varalist õigust: õiguse teose reprodutseerimisele, õiguse teose avalikule esitusele ja õiguse teose ülekandmisele. Autoriõiguse seaduses on aga loetletud kokku üheksale autorile kuuluvat isiklikku mittevaralist õigust ja 11 varalist õigust. Teiseks on, vastupidiselt näiteks kirjastamislepingutele, või-malik see leping ühekuulise etteteatamistähtajaga alati lõpetada kui autor tunneb, et teda ahistatakse. Kolmandaks on EAÜ töötajad alati selgitanud lepingu sõlmimise juures, mida see endaga kaasa toob ning «pea kuklas jooksvate loomeinimeste» hanekstõmbamiseks ei ole see küll mõeldud. Maria Mägi soovitus enne lepingu allakirjutamist juristiga konsulteerida on väga õige ja EAÜ töötajad tegelevad konsulteerimisega sageli, sest meie poole pöördub tihti inimesi, kes pole advokaadibüroodest autoriõiguse probleemidele vajalikku nõu saanud.

Mägi kommentaari kohta veel selline märkus, et EAÜ ei tegele «muusikute», s.o esitajate õiguste (nn autoriõigusega kaasnevad õigused) esindamisega, vaid ainult autorite õigustega. Nii et muusik saab ilma EAÜ loata esineda küll ja isegi tänaval, kui tahab.

Veel ahistamisest. See on kõva sõna. Mul on kuidagi piinlik hakata EAÜ liikmeks oleva Hardi Volmeriga polemiseerima ajalehe kaudu, kuid kui probleem on tõstatatud, siis pole pääsu. EAÜ ei ole kunagi nõudnud, et Singer- Vinger või mõni teine ansambel pidanuks kooskõlastama oma esinemisi EAÜga. Nemad kui esitajad on vabad tegema, mida soovivad. Teine asi on nende esitatud lugude autoriõigusega. Kuni on jõus leping autori ja EAÜ vahel, ei saa EAÜ loobuda esitatavate teoste pealt autoritasu kogumast. See oleks EAÜ poolt lepingu rikkumine. EAÜ ei saa seda teha valivalt, näiteks ainult raadios esitatavast ja jätta kontserdil asi ansambli enda otsustada. Nagu ma eespool ütlesin, kuulub autor EAÜsse vabatahtlikult ja kui ta seda ei soovi, siis ajab ta oma asju ise. Kuid Rock Summeri ja tegelikult paljude kontsertide puhul on asi natuke keerulisem. Nimelt ei esitanud Singer-Vinger mitte ainult Hardi Volmeri ja Roald Jürlau lugusid, vaid esitas ka laule Villu Kanguri tekstidele, keda laval polnud. Kuidas tema oma autoritasu kätte saab, kui mitte EAÜ seda ei nõua? Kuidas saavad oma tasu kätte kõik need, kelle lugusid esitatakse, kuid keda ennast esitajate hulgas ei ole? Kas härra Volmer soovitab nad kõik autoritasust ilma jätta, peaasi, et laval esinejad saaksid oma raha kätte? Kas Urmas Alendri tütar peaks ilma jääma autoritasust oma isa lugude mängimise eest sellepärast, et Alender «Propaga» koos Rock Summeril esineda ei saanud? Laval esinejate pahameelest EAÜ sekkumise pärast kontsertide asjasse võib muidugi aru saada, sest kontsertide eest «otse» makstav raha on tavaliselt «maksuvaba», samal ajal kui EAÜ on tasunud korralikult kõik riigimaksud.

Volmeri väide, et ta on saanud EAÜst raha ainult ühe korra, on pehmelt öeldes lugejat eksitav, kuna ainuüksi 1995. aasta jooksul on EAÜ tema hoiuarvele raha üle kandnud seitsmel korral.

Ausalt öeldes ei saa ma selle artikli etteheitvast ja süüdistavast hoiakust aru. Ühes ja samas artiklis süüdistatakse EAÜd selles, et ta nõuab teoste kasutajailt liiga palju raha ning samas heidetakse ette, et raha makstakse autoreile liiga vähe. Mind huvitab, kuidas on võimalik autoreile rohkem raha maksta, kui seda kasutajate käest rohkem ei küsita? Miks me siis kohtu vahet käime, kui mitte sellepärast, et autorid rohkem raha saaksid.

Ilmselt on sellegi artikli ilmumine tingitud EAÜ eesseisvatest kohtuasjadest, sest eks ole ka kohtunik lehelugeja ning palju lihtsam on meie vastastel kohtus väidelda poolega, kes on kohtuniku silmis juba ette kaabakaks tembeldatud. Kahju, et seda teeb leht, mis on meie lehtede hulgas ikka silma paistnud oma hea tooni ja asjaliku materjalikäsitusega. Olen minagi Äripäeva tellija-lugeja selle ilmumise algusest peale.

Rudilt tahan aga lõpetuseks küsida, mida paganat tähendab tema artiklis lause: «Olukorra normaliseerimiseks on mitmed muusikatarbijad asunud looma organisatsiooni, mis tegeleks eelkõige muusika tarbijate ja kasutajate vahel kontakti loomisega»?