Kuidas leidsite välisinvestori ja milleks on investeeringut kasutatud?

Artikkel

- Uudised
- 7. detsember 1995 kell 22:00
Kuula
Tähelepanu! Artikkel on enam kui 5 aastat vana ning kuulub väljaande digitaalsesse arhiivi. Väljaanne ei uuenda ega kaasajasta arhiveeritud sisu, mistõttu võib olla vajalik kaasaegsete allikatega tutvumine.
Kuidas leidsite välisinvestori ja milleks on investeeringut kasutatud?
Olime üks esimesi, kes hakkas välisinvesteerijat otsima, sest saime aru, et seda on turumajandusele üleminekuks vaja. Alguses käisid konsultatsioonid kõigi suurte tubakatootjatega -- Philip Morris, House of Prince, Svenska Tobaks jt. Sõelale jäi Svenska Tobaks, kelleta Eesti Tubakas ei oleks täna see, kes ta on.
Suurim investeering on tehtud muidugi töötajatesse. Kõik meie töölised (ma ei pea silmas insenertehnilist personali, kes käivad ennast pidevalt täiendamas ) on olnud Rootsis nelja- kuni viiekuulisel väljaõppel.
Meil on üks kallimaid tehaseid Eestis, selle väärus on kümme miljonit dollarit. Üldse investeerime toodete disaini, väljaõppesse, turustamisse ja seadmetesse ühtekokku 20 miljonit dollarit.
Meie ja ka lääne firmade jaoks oli otsustav see, et olime esimesed, kuhu tuli sisse Venemaa gaasifirma Gazprom, mis on küllaltki autoriteetne ettevõtte ka lääne gaasifirmade jaoks. Gazprom müüb lääneriikidesse umbes 100 miljardit kantmeetrit maagaasi aastas.
Kui astusime 1992. aastal ülemaailmse gaasiliidu liikmeks, siis seal tekkisid juba otsesed kontaktid lääne firmadega. Siis hakkasime üle minema moodsatele gaasiseadmetele gaasijaotusjaamades, mis tihendas kontakte veelgi. Kõige suurem huvi oli Prantsusmaa firmal Gaz de France ja Saksamaa firmal Ruhrgas. Viimasest sai hiljem ka meie aktsionär.
Väljastpoolt on tulnud 100 miljonit krooni investeerimisvahendeid, mida kasutatakse põhiliselt kaheks asjaks: lokaalkütte programmi arendamiseks ja uute tööstusobjektide gaasile üleviimiseks.
Ilma investeeringuta poleks normaalne areng jätkunud, sest laenude arvel on seda väga raske teha. Gaasifirma arenguks on vaja kolme asja: gaasi, mis meil tuleb Vene osanikult; kogemusi ning raha investeeringuteks, mis tuleb lääne osanikult. Ja meie viime seda kõike ellu.
Meie tootsime omal ajal maailma kahe suure tootja -- Pepsi ja Coca-Cola jooke, kuid meil tuli teha lihtsalt valik, kumma joogi tootmist jätkata. Investeeringute pakkujaid oli mitukümmend, ka näiteks üks Iisraeli firma. Me pidasime läbirääkimisi väga kaua, Cola-Cola pakkumus oli lihtsalt soodsaim.
Pepsi tahtis tuua meile Soomes demonteeritud vanad seadmed, kuid Coca-Coca nõustus investeerima uutesse seadmetesse.
Praegu on meie tehases enamik seadmeid maailma tehnika viimane sõna ja tuliuued. Ehitasime Coca-Cola investeeringute abiga täiesti uue plastmasspudelitesse villimise tehase koos ladude kompleksiga, mis on ka meie kõige suurem investeering.
Tehas on olnud aasta töös ja raha tuleb juba tagasi, sest Coca-Cola on andnud meile ka korraliku turu -- meie turg hõlmab kolme Balti riiki ja Peterburi ning vajaduse korral ka Ukrainat ja Valgevenet.
Investor leiti paljude operaatorfirmadega kolme aasta jooksul peetud läbirääkimiste tulemusena. Praegune partner jäi sõelale, kuna paljud teised tundsid huvi üksnes rahvusvaheliste kõnede vastu, aga kedagi ei huvitanud Eesti-sisese telekommunikatsioonivõrgu arendamine. Soome ja Rootsi telekommunikatsioonifirmad said aru meie komplekssest lähenemisest.
Ilma välisinvesteeringuta oleksime täna telekommunikatsiooni vallas tervikuna väga kurvas seisus -- nii Eesti Telefoni, Eesti Mobiiltelefoni kui ka Kaugotsingu ja Telemedia osas. Meil on nende nelja firma peale tehtud kolme aasta jooksul poolteist miljardit krooni investeeringuid.
Investeeringuid on tehtud peamiselt välispartneri garantiidega, mille abil oleme saanud väga vajalikke laene. Eesti Telefoni aktsiakapital on 700 miljonit krooni, millest 49% kuulub välispartnerile, ja mis on puhas raha. Meil polnud midagi panna. Kui Eestil oleks edasi ilma välisosaluseta rahvuslik ettevõtte, siis oleksid investeeringud kümme korda väiksemad.
Eelkõige leidis investeerija meid, idee asutada kindlustusfirma tuli välismaalt. Miks ma niimoodi väidan? Põhjus on selles, et meie Ameerika aktsionäril, kindlustuskontsernil American International Group-AIG, on esindatus saja kolmekümnes maailma riigis. 1980. aastate lõpus ei olnud neil veel esindatust Balti riikides ja selleks liitusid nad Soome kindlustusfirmaga Pohjola, kellega koos otsustati arendada välja võrk Baltimaades.
Praeguseks on Lätis juba uus kindlustusselts, kus on osanikeks AIG, Pohjola ja Seesam. Seesami Eesti-poolsed aktsionärid on veel näiteks Põhja-Eesti Pank, Maapank, ETK, Hoiupank, AS Traffic Service. Välisaktsionäridele kuulub 74% aktsiatest.
Investeeringut oleme kasutanud ainult kindlustustegevuse väljaarendamiseks. Sealhulgas investeerimistegevuse arendamiseks, mis on üks peamisi kindlustuse tegevusi.
Investori leidmisel oli initsiatiiv meiepoolne. Teistele firmadele me pakkumusi ei teinud, Paktank oli esimene kala ja kohe näkkas. Tol hetkel, kui me seda projekti 1992. aastal alustasime, teist võimalust kui välisinvesteerija leidmine ei olnudki.
Kõigepealt andsime teada, et oleme huvitatud koostööst. Siis otsustasid härrad Paktanki direktorid puhkuse ajal Peterburi minnes teha haak Tallinnasse. Nad ütlesid, et on otsinud viimased neli aastat võimalust investeerida NSV Liidu terminaalidesse või Soome.
Ja siis vaatasid direktorid meie potentsiaalseid võimalusi ja ütlesid: teeme seda asja koos. Paktank pani sisse 50% aktsiakapitali ja garanteeris esimese välislaenu. Pärast seda, kui terminaal tööle hakkas, uskusid pangad juba Pakterminali enda garantiisid.
Investeeritud rahaga ehitame välja terminaali, mille mahutavus on 104 000 kuupmeetrit, seda koos vajaliku infrastruktuuriga.
Hetkel kuum