Paldiski mõlemad sadamad tööle

Põhjasadamat haldab sajaprotsendilise linnaosalusega AS Paldiski Sadamad, mille aktsiakapital on kolm miljonit krooni. Välja on töötatud perspektiivarengu plaan. Põhjasadamast peab kujunema kaubasadam, kuhu saaksid ligi ka ro-ro-tüüpi laevad.

Alustame turba ja killustiku väljaveoga. Samas on meil põhimõtteline kokkulepe ühe firmaga, kes on nõus rajama Põhjasadamasse vedelkeemiaterminaali. See ei saa olema naftatoodete terminaal, vaid siin saab lossida näiteks toiduõli jms.

Et Põhjasadam võimalikult kiiresti käiku anda, kasutasime Hoiupanga kaheksamiljonilisest laenust neli miljonit krooni. Tänaseks on osa endise torpeedokaatrite randumise kaist ümber ehitatud, remonditud raudteeharu ja paigaldatud turbatransportöör.

Lähemal nädalal. Muide, Põhjasadamal on ühe vähesena Eesti sadamatest sadamapass.

Enamikus Eesti sadamates käib töö ilma vormistatud sadamapassita, aga Paldiski Põhjasadama puhul olid Eesti ametkonnad väga kategoorilised, et enne sadamapassi ei saa lubada laevu sisse.

Olen Paldiski Lõunasadama juhtidele öelnud, et teen kõik endast sõltuva, et Põhjasadam saaks kiiresti ja hästi tööle, hakkaks linnale tulu tooma ning muutuks Lõunasadamale heas mõttes konkurendiks.

Paldiski linn pole sentigi saanud. RE Tallinna Sadam, kellele kuulub Lõunasadam, on saadud kasumi kohe sadamasse tagasi investeerinud. EMEX, üks põhiline Lõunasadamasse investeerija ja sadama kasutaja, ei rendi maad, ta kasutab praeguseni maad tasuta.

EMEX hakkas oma terminaali ehitama mullu suvel. Leppisime kolmekesi -- mina, tollane EMEXi peadirektor Robert Lepikson ja Tallinna Sadama peadirektor Peeter Palu -- kokku, et kuni maaküsimuse lahendamiseni EMEX laiendab siin oma tootmistegevust.

Samas võin siiski öelda, et tänu EMEXile on Lõunasadamas ettevõtlus üldse käivitunud. Seni pole keegi öelnud, et EMEXi investeeringuid sadamasse pole Eesti riigile vaja olnud.

Ei olnud. Omaniku viimane tahe, mida ta ka eelmise aasta detsembris kirjalikult kinnitas, oli see, et ta ei taha maad tagasi ja on nõus maa kompenseerimisega.

Pärast seda avaldust teadsin nii mina kui EMEXi ja Tallinna Sadama juhid, et Lõunasadama maa probleem on lahendatud ning maa tuleb kanda riigi omandusse. Tõsi, selliste asjade vormistamine võtab mingi aja.

Järsku juuni keskel andis aga Keila linnavalitsus maa tagastamise korralduse. Minu meelest tagastati inimesele maa, mida ta pole tagasi tahtnudki.

Tagastatud maalapil on EMEXi ehitatud vanametalli töötlemise kompleks. Asjal on juriidilised nüansid, mida oskavad hinnata vaid spetsialistid, näiteks jurist, kes esindab õigusjärgset omanikku ja kes mõni aeg tagasi selle maatüki omanikult ära ostis.

Kui EMEX ei suuda aasta jooksul kanda maalapil asuvaid hooneid hooneregistrisse ja tõestada hoonestusõigust, lähevad hooned maaomaniku omandusse.

Sellest momendist, kui maa kanti maaregistrisse, seega 20. oktoobril.

See sõltub, mis eesmärgil asja aetakse. Praegu näiteks löövad Keila linnavalitsuse ja maaomaniku selja taga olevad huvigrupid lokku selle üle, et maaomaniku ja teda esindava juristi vahel on sõlmitud 950 000kroonine maa müügileping.

Keila linnavalitsus on soovitanud Paldiski linnaosa valitsusel pöörduda vabariigi valitsuse poole, et valitsus eraldaks Paldiskile kõne all oleva maa ostmiseks raha ja linn saaks lõpuks ometi maa omanikuks.

Konks on selles, et päev enne müügilepingu sõlmimist tehti hoonestusõiguse leping 99 aastaks. Kui linn kasutaks maa ostueesõigust, saaks ta küll maa omanikuks, kuid ei saa sellel maal midagi teha 99 aasta jooksul. Kui Paldiski ostaks riigi raha eest maatüki linna omandusse, on vastaspool oma äriidee täielikult ellu viinud: saanud 99 aastaks maa ja ligi miljon krooni maksumaksja raha.

Mul on alust selliseks kahtluseks. Kas tegu on korruptsiooniga, ei otsusta mina, selle otsustab kohus. Mina kohtuprotsessi ei karda. Vastupidi, mu eesmärk on, et see asi sinna jõuaks.

Paldiski funktsioneerib praegu suures ulatuses tänu riigieelarvele ja oleme olnud sunnitud võtma ka laene.

Paldiski puhul on võimatu näiteks ette planeerida, kui palju laekub tuleval aastal üksikisiku tulumaksu, sest meil pole kasutada eelmiste aastate kogemust, puudub järjepidevus. Elanikkond vahetub väga kiiresti ja linna põhielanikkond on alles kujunemisjärgus.

Kui ma eelmise aasta mais Paldiskisse tööle tulin, elas siin 67 Eesti kodanikku, praegu juba üle 600.

Paldiskisse suhtutakse siiski kui endisesse Vene sõjaväebaasi, mis on äärmiselt viletsas seisukorras ja mis tuleb jalule aidata. Linn vajab investeeringuid nagu õhku, siin tuleb peaaegu kõik ümber ehitada. Vahel tundub küll, et mul on lihtsam asju ajada, sest Paldiskisse suhtutakse teistmoodi kui teistesse Eesti linnadesse.

Rootsi tööstuse ja tehnika ameti NUTEK laenu eest on ehitatud ümber katlamaja, praegu paigaldatakse puiduhakkekollet, mis maksab 3,6 miljonit Rootsi krooni.

Tsentraaltrasside ja linna keskküttesüsteemi moderniseerimiseks laenas Paldiski Euroopa rekonstruktsiooni- ja arengupangalt (EBRD) seitse miljonit krooni. Eelmise aasta augustis saime sellest kaks miljonit kätte. Sellega ehitati linna lahtine keskküttesüsteem kinniseks. Lahtine keskküttesüsteem tähendas seda, et soe vesi tuli keskküttetorudest otse kraani. Nüüd on majades soojavahetid. Kinnine süsteem võimaldab küttekulusid tunduvalt vähendada.

Paldiskile on raha laenanud ka Eesti kommertspangad. Nii näiteks saime tänavu Hoiupangalt väga soodsalt kaheksa miljonit krooni viieks aastaks.

Kardan, et veel mingi aeg tuleb raha ainult investeerida. Tulu peaks eelkõige hakkama laekuma sadamatest.

Hirm on Lõunasadama pärast. Sest kui see läheb erakätesse, ei teeni sealt riik ega linn midagi. Sadamad peavad olema munitsipaal- või riiklikus omandis.