Vahendajatel palume meid mitte tülitada...

Veel umbkaudu aasta tagasi ilmutasid algajad kinnisvarabürood oma kuulutusi vargsi eraisikutele mõeldud rubriikides, nüüdseks on peituse mängimisest loobutud ning «oma nime ei häbeneta». Nimega firmad ostavad reklaamipinna ja kuulutavad avalikult, et see firma müüb seda või teist kinnisvara. Ka tavalistele veerukuulutustele lisatakse firma ning tihti ka maakleri nimi, mis peaks kliendis usaldust äratama. Nii saab ostja või müüja kohe selgeks, kes on vahendaja, ning otsustada on lihtne. «Vahendajatel mitte segada» -- kuulutuste taha on aga täna hakanud pugema nn eramaaklerid ehk otsemini öeldes libamaaklerid. Lahkesti pakutakse helistajale mitmeid variante ning rõhutakse faktile, et tegemist pole mingi bürooga, vaid eraisikuga, kes aitab sugulast, tuttavat või sõpra ja tegutseb litsentsi alusel ning on parim abimees kliendi tarvis.

Viimane väide mõjub asjatundjale eriti koomiliselt ja täpsemini järele mõeldes jõhkralt, sest mingit kinnisvaramaakleri litsentsi täna Eestis ei ole. Füüsilise isiku ettevõtlusluba ei ole kindlasti maaklerilitsents, kuigi iseenesest kiiduväärt on seegi. Loa alusel kinnisvarateenuseid osutav eraisik maksab vähemalt riigimakse, mida tavaliselt libamaakleri kohta küll väita ei julge.

Tavatarbija ei tee vahet tuntud kinnisvarabüroo ja libamaakleri vahel, pigem eelistab ta loobuda vahendajast üldse. Paljud lähevad siiski eramaakleri libeda jutu õnge ning hiljem enamasti kahetsevad. Tooksin välja mõned olulised erinevused avalikult tegutseva kinnisvarabüroo ja eramaakleri vahel.

Reeglina on kinnisvarafirmal kindel ja avalik hinnakiri, mille alusel lepitakse kokku vahendustasu suurus. Eramaakleri esmane huvi on saada võimalikult suur vahendustasu, selle huvides võib ta hinna lisamist rakendada. Seega ostja makstav vahendustasu on eramaaklerdamisel subjektiivselt kõikuv suurus. Eramaakler ei suuda tehingu õnnestumiseks peale oma sõna anda mingisugust garantiid. Juriidiline kirjaoskamatus, hooletu ümberkäimine rahaga ja info varjamine kliendi eest on levinumad pahed, mis libamaaklereid iseloomustavad.

Avalikult tegutsev kinnisvarafirma hoolitseb selle eest, et klient saaks oskuslikult ja eetiliselt teenindatud, lepinguid koostavad enamasti juristid ning raha liigub ametlikult pangakonto või firma seifi kaudu. Libamaakler ei maksa tavaliselt riigimakse.

Kulissidetaguse kinnisvaravahenduse tõttu jääb riigil saamata miljoneid kroone, samas kui ametlikult tegutsevate kinnisvarafirmade summaarne maksukoormus kõigub 50% piirimail.

Loetelust võib lugejale jääda mulje, et kinnisvarafirmade osutatavad teenused on alati kõigist käsitletud miinustest priid, töö läheb kiiresti ja kenasti ning kõik on rahul. Tihti aga on just ametlikult vahendav firma süüdi selles, et klient tõotab enam mitte kunagi kinnisvaramaakleri abi kasutada ning hoiatab seda tegemast ka oma sugulasi-tuttavaid.

Paljud firmades töötavad maaklerid teevad koostööd eramaakleritega ning tihti petab just keti nõrgim lüli. Tänane situatsioon, kus kinnisvara müügi kord on nii praktikas kui seadusandluses reguleerimata, ei ole loomulik.

Konkreetsed esinduslepingud, kas firmaga või eramaakleriga, kel on tulevikus tõesti maaklerilitsents, kindlate kohustuste ja õigustega mõlemalt poolelt, tagaks selle, et spekuleerimine ostjate ja müüjate arvel ei oleks võimalik. Siis lõpeks ka klientide jooksmine ühest büroost teise ning maaklerite vahel üsna ebaeetiline omavaheline võistlus klientide, kinnisvaraobjektide ja vahendustasu pärast. Need libamaaklerid aga, kes püüavad kliente odava nõksuga «vahendajatel mitte proovida», ütlevad minu arust niigi selgelt, et nemad need vahendajad ongi.