12 detsember 1995

Tavakodanikule keskklassi arvutist, skuutrist ja purjelauast

Vaadeldes tänast hinnatabelit, võib rõõmsalt tõdeda -- keskklassi arvuti protsessoriks on kas kiiremat sorti 486, aeglasem Pentium, vana hea 68040 või PowerPC 603. See on siinkohal igati tarvilik tõdemus, sest arvatavasti järgmisel suvel on keskklassi ar-vuti hinnapakkumise loetelu mõnevõrra lühem. Tahaks sellega juhtida tähelepanu tõsiasjale, et käsil on üleminek uutele kiirematele protsessoritele ning Pentium ja PowerPC pole enam sugugi luksusesemed.

Kokkuhoidlik kodanik võib sellise seisukohavõtu taga tunda arvutimüüjate kuuma hingeõhku. Siinkohal võib ta aga veidike mööda panna, sest vähemalt osa arvutimüüjaid on oma pakutava headuses niivõrd kindlad, et nad usuvad klienti mõne aja pärast kiirema arvuti ostusooviga tagasi tulevat. Ja see tähendab neile uut teenimisvõimalust.

Suur hulk tavakodanikke aga ei mõtlegi kiiremat arvutit soetada, sest neile piisab masinast, mis just neile vajalikud asjad ära teeb. Selleks peab arvutil olema kaks head omadust -- ta peab olema praktiliselt kiire ja töökindel. Praktiliselt kiire tähendab seda, et niikaua, kui arvuti sooritab mingit toimingut, näiteks käivitab programmi või avab faili, ei tohi kasutajal piinavalt igav hakata, samuti ei tohi sellel ajal talle janu ega nälg peale tulla. Töökindlus omakorda sisaldab lisaks sellele, et arvuti ei ole rikkis, ka seda, et ta võimaliku rikkimineku korral hästi kiiresti korda saab tehtud või välja vahetatud. Töökindlus tähendab ka seda, et peaaegu kõik ettejuhtuvad programmid selle arvuti peal suurema vaevata käivad ja et suurema kõvaketta, helikaardi, modemi vms lisamine õnnestub suurema vaevata.

Tavakodanikule arvutit ostes tasuks silmas pidada veel üht asja, ja nimelt arvuti ergonoomilisust. Ostes oma elu esimest arvutit, ei oska sellele vahest mõelda, kogemus tuleb alles erinevate arvutite taga mõnda aega istudes. Meie tabelist arvuti ergonoomilisust välja ei loe, nii et lugejal ei jää seega suurt muud üle kui arvuteid ise kohale kaema minna.

Arvuti kasutamismugavuse uurimiseks tasub pruukida nägemis-, kompimis- ja kuulmismeelt. Näha tasub küsida monitori. Hea monitori ekraan on üsna lame ja ei peegelda. Pilt on terav, ei vilgu ega vibreeri. Kõik need näitajad on mõistagi suhtelised -- näiteks «selle monitori pilt vilgub vähem, kui mu rahakott lubab». Monitori kvaliteet on minu meelest punkt, kus vähemalt juhul, kui arvuti hakkab olema teie töökohal ja pidevalt kasutuses, tingida ei tohi. Vilkuv udune pilt vähendab teie töökiirust, ja usutavasti ei soovi te, et firma hakkaks kaaluma teie väljavahetamist mõne uuema ja kiirema mudeli vastu.

Kui te teete palju kirjatööd, siis arvatavasti taipate te arvutit ostes klaviatuuri katsuda. Klaviatuurid jagunevad «tunde» järgi headeks ja halbadeks -- ja hea või halb on seejuures sõltuvuses peamiselt kasutaja eelistustest. Klaviatuur, mis võib teie meelest olla ideaalne, mille eest te oleksite hea meelga nõus maksma paar korda küsitust enam, ei pruugi sobida näiteks veidi pikemate küüntega sekretärile -- näpud on pärast esimest lehekülge tulised.

Ja kuulamine. Kui te ostate arvutit töökoha jaoks, kus on põhjust loota vaikusele ja rahule, või on teil tavaks õhtuti üksinda tööle jääda, et rahulikult mõtetel settida lasta, tasuks kuulata, mis häält arvuti teeb, kui ta müügisaali kärast kusagile vaiksemasse kohta tõsta.

Ergonoomika hulka kuulub muide ka selline kuluartikkel nagu Apple Macintosh. Sõltub muidugi kasutusalast, aga makstes korraga välja veidi suurema summa, võite te ainuüksi kasutamislihtsuse arvel selle peagi tagasi teenida. Mac sobib minu meelest kõige paremini inimesele, kes ei soovi endale testivõitjat, mis oleks seejuures võimalikult odav, vaid arvutit, millega saab maksimaalselt lihtsalt oma tarviliku töö ära teha nii, et ei peaks arvuti siseelule aega pühendama.

Kui te ostaksite skuutri asemel purjelaua ja naudiksite hobujõudude mootoriputitamise asemel meresõitu ja iseennast, siis mõelge Macile.

Hetkel kuum