Vastutuse piirid hajuvad

Ehitusseaduses materjali kvaliteedi kohta käivad sätted rakendusliku korra puudumise tõttu ei toimi ja vastutuse piirid kipuvad olema hämarad.

Ehitusmaterjali kvaliteeti kontrollivasse keskusesse Ehitustest tuli eraisik, kes oli oma korteri põranda katnud Norra laminaatparketiga, mis hakkas mõne aja pärast «lainetama». Kvaliteedi kontrolli tulemusena selgus, et materjal on niiskuse suhtes ülitundlik. Parketti importinud firma veeretab süü katte paigaldajate kaela. Ruutmeetri eest 400 kr maksnud ja lisaks paigalduse eest tasunud korteriperenaine jäi ilma rahast ja põrandakattest, raiskas aega ning kulutas närve, kuid hüvitist ta ei saanud.

Keskuse Ehitustest direktori Lembit Ostrati sõnul ei olegi sellises olukorras midagi teha, kuna ehitusmaterjali kvaliteediga seonduv seadusandlik baas on nõrk. Ehitusseaduse näol on olemas küll põhialus, kuid ilma toetavate seadusandlike aktideta see ei toimi.

Ehitusseaduses on öeldud, et ehitusmaterjale ja -tooteid tohib kasutada, kui nende vastavus normidele ja standarditele on kontrollitud ja tõendatud valitsuse kehtestatud korra järgi. Viimast aga praegu ei ole. Samuti on ehitusseaduses sätestatud, et ehitusmaterjalide ja -toodete kvaliteedi ning tehnilistele normidele ja nõuetele vastavuse tagavad kohalike toodete puhul nende tootjad ja müüjad ning imporditud toodete puhul maaletoojad ja müüjad. Materjalid peaksid küll vastama kindlatele normidele, kuid millised need normid on, on samuti täpselt määratlemata.

«Päästeamet jälgib materjalide vastavust tuletõrjenormidega, tervisekaitseorganid sanitaarnormidega,» märgib ainsad määratletud valdkonnad ära ASi FCM tehnikadirektor Maido Kiviorg. «Kui nende normidega vastuollu ei satu, kasutatakse kõike võimalikku turul pakutavat.»

Ehitusteabe fondi tegevdirektori Mare Annuse sõnul on ainuke allikas, mis kvaliteedinõuded ja normid ette annab, soome keelest tõlgitud «Ehitustööde üldised nõuded». «Keskkonnaministeeriumi aktsepteeritud tõlkematerjal on mingikski aluseks praeguses virvarris nii tellijale, projekteerijale kui ka ehitajale,» lausub Annus, kes soovitab tellijal lepingus nõuda kvaliteediapsude eest kaitsvaid ja vastutuse piire määratlevaid punkte. Kui tellija ennast lepinguga kaitsta ei oska, siis pole hiljem kedagi süüdistada suhtumise pärast «mõisa köis, las lohiseb», arvab Annus.

Arhitektid, ehitajad, materjalimüüjad on vastutuse piire tõmmates tihti eri meelt. Kelle ülesanne on ikkagi materjali kvaliteedi vigade ilmnemisel tootja või müüjaga olukord likvideerida?

Maido Kivioru väitel lasub lõppvastutus materjali valiku teinul, kelleks võib olla nii ehitaja, tellija kui projekteerija. «Reeglina peaksid materjalid olema määratud projektiga, mille on heaks kiitnud ka tellija,» nendib Kiviorg. Kui aga projekt on pandud töösse ilma tellijale näitamata või on sinna tehtud muudatusi, vastutab muudatuste tegija või projekti ennatlikult töösse andja.

Arhitekti- ja inseneribüroo projektijuht Taso Tammpere arvab suurema vastutuse olevat ehitajal, kuna üldreeglina ostab ehitaja materjali. «Tellija tellib ehituse ja kui ta just kangekaelselt mingit kindlat materjali ei nõua, on ehitajal vaba voli valida,» räägib Tammpere, uskudes, et uisapäisa tegutsevaid ehitajaid on vähe.

Projekteerija kirjutab tema sõnul projekti materjali üldnõuded ning eetilistel kaalutlustel täpsemat materjalivalikut ei teegi. «Ütleme, et panna tuleb kipsplaat, aga millisest firmast, seda ei tohikski projekteerija ära määrata,» lisab Tammpere. Sellega on nõus ka ehitusettevõtjate liidu tegevdirektor Ilmar Link, kes leiab, et tootja äramärkimine projekteerija poolt võib kaasa tuua korruptsiooni.

Ei ehitajad ega projekteerijad salga, et materjali kvaliteediga tekib probleeme. Seda eriti pinnakattematerjalide puhul. «Kui vene ajal juhtus, et tarniti vale tugevusega terast, siis praegu pole põhjust kandekonstruktsioonide kvaliteediga pahuksisse minna,» on Kiviorg rahul. Küll aga võib näiteks välisviimistluses sattuda kasutusse ilmastikunõuetele vastamatu materjal või ei leita põrandakatteks «teist nii ilusat kollast».

Kui siiski on ilmnenud kvaliteediapsud, siis lahenda-takse olukord tavaliselt kolmepoolselt ja ei panda asja suure kella külge. Kui aga omavahel kokkuleppele ei jõuta, tuleb appi võtta sõltumatu ekspert. Taso Tammpere tähelepanekuil tehakse vigade parandus üldjuhul ehitaja kulu ja kirjadega või pooleks tellija rahakotiga. «Projekteerijal polegi sellist jõukust, et vead kinni maksta,» võrdleb Tammpere meie projekteerijaid lääne omadega, kus projekt kindlustatakse. «Liigume meiegi sinnapoole, et tekiks projektikindlustus.»

Viimase viie aastaga plahvatuslikult laienenud materjalivalik on tekitanud paratamatult kaootilise olukorra. Ei ole sellist instantsi ega ka piisava kogemustepagasiga inimesi, kes võiksid öelda, et turul olevad materjalid oleksid läbi proovitud ja kvaliteetsed. «Ainuke baas on oma lühiajaline kogemus ja tootjate-müüjate poolt üles kiidetud omadused,» tõdeb Kiviorg olukorra paratamatust. «Keegi ei ole sunnitud kellelegi pähe määrima halba materjali.»

Sellises määratlematus olukorras on aga tellija see, kes tehes elus korra või paar investeeringu ehitusse võib õnnetul kombel kaose hammasrataste vahele jääda.