Ehitusseaduses on öeldud, et ehitusmaterjale ja -tooteid tohib kasutada, kui nende vastavus normidele ja standarditele on kontrollitud ja tõendatud valitsuse kehtestatud korra järgi. Viimast aga praegu ei ole. Samuti on ehitusseaduses sätestatud, et ehitusmaterjalide ja -toodete kvaliteedi ning tehnilistele normidele ja nõuetele vastavuse tagavad kohalike toodete puhul nende tootjad ja müüjad ning imporditud toodete puhul maaletoojad ja müüjad. Materjalid peaksid küll vastama kindlatele normidele, kuid millised need normid on, on samuti täpselt määratlemata.
«Päästeamet jälgib materjalide vastavust tuletõrjenormidega, tervisekaitseorganid sanitaarnormidega,» märgib ainsad määratletud valdkonnad ära ASi FCM tehnikadirektor Maido Kiviorg. «Kui nende normidega vastuollu ei satu, kasutatakse kõike võimalikku turul pakutavat.»
Ehitusteabe fondi tegevdirektori Mare Annuse sõnul on ainuke allikas, mis kvaliteedinõuded ja normid ette annab, soome keelest tõlgitud «Ehitustööde üldised nõuded». «Keskkonnaministeeriumi aktsepteeritud tõlkematerjal on mingikski aluseks praeguses virvarris nii tellijale, projekteerijale kui ka ehitajale,» lausub Annus, kes soovitab tellijal lepingus nõuda kvaliteediapsude eest kaitsvaid ja vastutuse piire määratlevaid punkte. Kui tellija ennast lepinguga kaitsta ei oska, siis pole hiljem kedagi süüdistada suhtumise pärast «mõisa köis, las lohiseb», arvab Annus.
Arhitektid, ehitajad, materjalimüüjad on vastutuse piire tõmmates tihti eri meelt. Kelle ülesanne on ikkagi materjali kvaliteedi vigade ilmnemisel tootja või müüjaga olukord likvideerida?
Maido Kivioru väitel lasub lõppvastutus materjali valiku teinul, kelleks võib olla nii ehitaja, tellija kui projekteerija. «Reeglina peaksid materjalid olema määratud projektiga, mille on heaks kiitnud ka tellija,» nendib Kiviorg. Kui aga projekt on pandud töösse ilma tellijale näitamata või on sinna tehtud muudatusi, vastutab muudatuste tegija või projekti ennatlikult töösse andja.
Arhitekti- ja inseneribüroo projektijuht Taso Tammpere arvab suurema vastutuse olevat ehitajal, kuna üldreeglina ostab ehitaja materjali. «Tellija tellib ehituse ja kui ta just kangekaelselt mingit kindlat materjali ei nõua, on ehitajal vaba voli valida,» räägib Tammpere, uskudes, et uisapäisa tegutsevaid ehitajaid on vähe.
Projekteerija kirjutab tema sõnul projekti materjali üldnõuded ning eetilistel kaalutlustel täpsemat materjalivalikut ei teegi. «Ütleme, et panna tuleb kipsplaat, aga millisest firmast, seda ei tohikski projekteerija ära määrata,» lisab Tammpere. Sellega on nõus ka ehitusettevõtjate liidu tegevdirektor Ilmar Link, kes leiab, et tootja äramärkimine projekteerija poolt võib kaasa tuua korruptsiooni.
Ei ehitajad ega projekteerijad salga, et materjali kvaliteediga tekib probleeme. Seda eriti pinnakattematerjalide puhul. «Kui vene ajal juhtus, et tarniti vale tugevusega terast, siis praegu pole põhjust kandekonstruktsioonide kvaliteediga pahuksisse minna,» on Kiviorg rahul. Küll aga võib näiteks välisviimistluses sattuda kasutusse ilmastikunõuetele vastamatu materjal või ei leita põrandakatteks «teist nii ilusat kollast».