Kartke politseid

Meie korravalvurite taoline käitumisviis võiks olla aktsepteeritavgi, kui see oleks tulemuslik. Seda ta aga ei ole, vähemalt nii kinnitab kuiv ja halastamatu statistika, mille kohaselt suurenes kuritegevus eelmisel aastal ligi 11%. Samas annab politsei oma hoolimatu ja ülbe käitumisviisiga nii süütute kui süüdlaste suhtes ühiskonnale mõista, nagu oleksid nad oma ülesannete täitmisel tasemel.

Põhjendamatut hoolimatust ja ülbust ei väljendata mitte ainult potentsiaalsete kahtlustatavate, vaid ka kuritegevuse tõttu kannatanute suhtes ja seda kõike masendavate statistiliste arvude taustal. Pikapeale kipub tavakodanikul jääma mulje, et ainuke asi, mida Eesti politsei hästi valdab, on kiirusemõõtmine põõsas asuvast sinivalgest ametiautost.

1995. aasta suvel ütles siseministri nõunikuna töötanud Urmas Sõõrumaa, et politsei on nagu väike kasvuraskustes laps. Vaadeldes eelmise aasta kuritegevust, mil toime pandi ligi 40 000 kuritegu, tundub, et selle lapse kasvuraskused ei ole mitte ainult füüsilist laadi. Politsei ise põhjendab oma tulemuste puudulikkust raha nappusega.

Samas on arusaamatu, miks peaks nii nõrgalt esinev ametkond saama enda käsutusse veelgi rohkem vahendeid. Kui ettevõtja näeb, et on palganud tööle ebakompetentse töötaja, siis ta vallan-dab selle, mitte ei tõtta tema töötasu tõstma. Sama põhimõte võiks kehtida ka politsei suhtes. Pole ju mõtet raisata veelgi rohkem maksumaksja raha, saamata midagi vastu.