Eelnõu ettevõtja vastu
Inimkonna progressiivsemad ütlejad on üksikindiviidi ja võimuesindajate paratamatut kooseksistentsi hiilgavalt kirjeldanud Maini seaduses: valitsusel on igasugusele inimtegevusele olemas võrdväärne ja täpselt vastupidine programm.
Eestlaste viimaste tegemiste hulgast iseloomustab ülaltoodud seadus suurepäraselt oravamehest riigikoguja Daimar Liivi äriseadustiku ja sellega seonduvate seaduste muutmise seaduse eelnõu. Eelnõu jõustumisel võib kümnendik väikeaktsionäre nõuda kolmandiku firma puhaskasumi väljamaksmist dividendidena. Just see punkt võib muuta paljude soliidsete ärimeeste tegutsemise firma arendamise ja edu nimel tühipaljaks tõmblemiseks.
Planeerimine, mille olulisust äritegevuses rõhutavad kõikide majandusõpikute esimesed peatükid, muutub võimatuks. Ettevõtete juhid planeerivad firma tegevuse enesestmõista enne tegevuse algust, st tavaliselt enne aasta algust. Aktsionäride üldkoosolekud aga leiavad reeglina aset kolm-neli kuud peale majandusaasta lõppu. Kui nüüd firmajuht planeerib mingi summa dividendideks, aga aktsionärid otsustavad seda mitte välja võtta, on vaba raha kiiruga keeruline kasulikult paigutada. Kui firmajuht planeerib kogu kasumi investeerida, aga aktsionärid tahavad dividende, on vaba raha samuti raske leida.
Reformierakond tahab selle eelnõuga eelarveaugu taas täis toppida. Ettevõtete tulumaksu kaotamise seaduseelnõu kohaselt tekib eelarvesse 900 miljoni krooni ehk ligikaudu 7% suurune auk. Kuna reformijate eestkõnelejad on lubanud käibemaksu mitte tõsta, siis loodetakse ehk puuduv raha saada dividendide pealt võetavast tulumaksust. Alati võib leida piisava hulga inimesi lükkamaks läbi otsust dividende jagama hakata, kuna veidi raha kulub ikka marjaks ära.
Käesolev eelnõu on osav poliitiline manööver. Kuna sügisel on tulemas kohalike omavalitsuste valimised, siis loodavad reformimehed «palju pappi ja ruttu»-lubamisega nende kümnete tuhandete värskete eraomanike häältele, kes on niigi õnnega koos, sest neil on korda läinud mõne erastatud ettevõtte aktsiate omandamisel lahti saada õige pea pahnaks muutuvast EVP-rahast.
Ka on eelnõu majanduslik põhjendus nõrgavõitu, sest põhikirjaliselt on kasumi jagamine niikuinii aktsionäride üldkoosoleku ainupädevuses. Pealegi on aktsionäriks olemine vaid üks paljudest rahapaigutamise võimalustest.
Daimar Liiv peab kõnesoleva põhimõtte eiramist Eesti majandusele kahjulikuks, kuna kaduvat ära mõte hakata väikeaktsionäriks. Äripäev ei saa kuidagi sellega nõus olla, sest millegipärast on siiani enamik aktsia- ja muidki emissioone lõppenud ülemärkimisega. Vaevalt et väikeinvestorid massiliselt Alzheimeri tõbe põevad või siis muidu hälvikud on, et tänaste väga pahade tingimuste juures kangesti väikeaktsionärideks kipuvad.
Toimetus on veendunud, et väikeaktsionäri huve kaitseb siiski kõige paremini firma professionaalne tegevjuhtkond. Oskuslikult tegutsedes suurendab juhtkond ettevõtte konkurentsivõimet turul ja tagab seega aktsiate hinna kasvu, mis omakorda on mitte ainult meele järele, vaid ka otseselt kasulik ja eesmärgipärane igale aktsionärile. Äripäev loodab siiralt, et kolhoosikord ei tule enam kunagi tagasi.