Ladina-Ameerika riikide majandus tugevneb

Mehhiko suurest kriisist ei tohi teha järeldust, nagu oleksid Ladina-Ameerika riikides käimasolevad majandusreformid ebaõnnestunud, väidab Schweizerische Bankgesellschaft (SBG). Mehhiko kattis kasvavat eelarvepuudujääki väliskapitaliga. Uus valitsus devalveeris peeso 1994. a detsembris ja sellest alguse saanud kriis jättis majandusele sügava jälje. SBG väitel ei maksa investeerijatel Mehhikot enam karta, kuna selle majanduspoliitika on olnud pärast rahvusvaheliselt valuutafondilt ja USA-lt saadud hädalaenu väga karm, mida tänavu on võimalik juba leevendada. Mehhiko kriisi eelset olukorda meenutab aga Argentina, kus valuuta on üleväärtustatud ja eelarvepuudujääk paisub.

Ladina-Ameerika riikide viimase aja majandusareng on olnud edukas. Kõige kiiremini on majandusuuendusi teinud Argentina, Brasiilia, T?iili, Kolumbia, ja Peruu, neile pürib pärast kriisi jõudsalt järele Mehhiko, maha jääb aga Venezuela.

Osa eksperte tõmbab paralleele Mehhiko äsjase kriisi ja 1982. aasta vahele, mil jällegi Mehhiko ei suutnud täita oma rahvusvahelisi kohustusi, põhjustades kümmekonnaks aastaks tagasilöögi kogu piirkonnale.

1980. aastatel suure eelarvepuudujäägiga riigid Mehhiko ja Argentina on jõudnud nüüd plussi, Brasiilial on õnnestunud suure puudujäägiga eelarve tasakaalu saada ning ainult Venezuela on miinustes.

Varasemad eelarvepuudujäägid põhjustasid suure inflatsiooni, mis on olnud üks Ladina-Ameerika põhiprobleeme. Eelmise aasta lõpus tõusis ainult Mehhiko ja Venezuela inflatsioon üle 30%, kuid näiteks Argentinas oli see ainult paar protsenti.

Järjekindlalt on hakanud kahanema Ladina-Ameerika suur välisvõlg. Kui 1987. a moodustas see kokku peaaegu 70% nende rahvamajanduse kogutoodangust (RKT), siis 1994. a oli alanenud juba kuni 30 protsendini RKTst.

Enamikul Ladina-Ameerika riikidel on käsil pikaajalised turumajandusreformid, mis tagavad ligi viieprotsendilise majanduskasvu. Kiire erastamisega tegelevad T?iili, Mehhiko ja eriti Argentina. Viimasel ajal on nende eeskuju järginud Peruu ja ettevaatlikumalt Brasiilia.

Kõik selle piirkonna riigid on vähendanud kaubandustõkkeid, eelkõige NAFTA ja Mercosuri (Argentina, Brasiilia, Paraguay ja Uruguay) raames. Välisinvesteerijatele võib kuuluda üha suurem osa kohalikust firmast. Argentinas on välisinvesteerijal peaaegu täielikult vabad käed, Mehhiko ja Brasiilia avanevad järk-järgult, kuid T?iili on säilitanud mõningad piirangud, et vähendada kapitali väljavoolu ohtu.

Rohkesti tehakse selles maailmajaos pingutusi demokraatia ja poliitilise stabiilsuse tagamiseks. Kõik riigid on nimeliselt demokraatlikud, ehkki Mehhikos on võimul ainupartei, Venezuelas on kodanike õigused piiratud, Peruus on nõrk põhiseadus ning T?iilis on sõjaväel endiselt eelisseisund.

Stabiilsust ohutavad tegurid on väike säästuhuvi, suured sissetulekuerinevused ja nõrgalt arenenud pangandus. Säästmisel on edu saavutanud T?iili, kes on erastanud pensionisüsteemi, ja teised riigid järgivad tema eeskuju. Tõsiseid probleeme tekitavad jätkuvalt poliitilised pinged ja sõjaväelaste sekkumine võimuvõitlusse, narkoäri ja terrorism. KL