Pärnu kinnisvaraturg 1995. aastal

Aasta kõige likviidsemaks kaubaks said ettearvatult korterid, kusjuures tegemist oli esimese aastaga, kus korterite osas ületas pakkumine nõudluse. Tuletades meelde ajalugu, siis oli Pärnu üks vähestest linnadest, kus tehinguid sai sooritada vaid kooperatiivses omandis olevate korteritega ning puudus võimalus müüa elamispinna asustamisõigust. Erastatud korterid ilmusid käibesse alles 1994. aasta teisel poolel ning sellel hetkel ületas nõudlus tunduvalt pakkumist, mistõttu tõusid nende hinnad ca 30--40%. Sama tendents jätkus ka möödunud aasta alguses, mil korralikumate 1--2toaliste korterite ruutmeetri hind ulatus 2000--2200 kroonini. Sel perioodil oli iga päev pakkumisel keskmiselt vaid kümme kuni viisteist korterit, kuid kusagil alates maist, seoses korterite erastamisprotsessi jätkumisega, oli müügis juba keskmiselt 30--40 korterit ning märgatav oli mitte ainult hinnatõusu peatumine, vaid selle mõningane langus.

Müüa pakuti sageli kortereid, mille eest küsiti vaid 1500--1600 kr/m², aga juba sügisel oli olukord stabiliseerunud ning alates sellest ajast on hinnad püsinud keskmiselt 1800 kr/m². Kesklinna korterite keskmiseks hinnaks kujunes ca 2500 kr/m², samas kui oli piirkondi, näiteks Uus-Sauga linnaosas, kus keskmiseks hinnaks oli 1200 kr/m².

Oluliselt erines korteriturust eramuturg. Müüa pakutavaid elamuid oli suhteliselt vähe ja paljud ostjad ei saanud pikka aega oma ostusoovi realiseerida, kuna nõudlus ületas pakkumise. Samas oli jälgitav huvi kasv Pärnust ca 10 km kaugusel asuva Sindi eramuturu vastu ja tundub, et eelmine aasta oligi Sindi aasta.

Sindi magnetiks olid odavad majad, mille hind Pärnuga võrreldes oli analoogsete elamute puhul kuni kaks korda madalam. Tulles tagasi Pärnusse, oli subjektiivselt hinnates tendents majahindade tõusule jälgitav sarnaselt korteritele siingi, kuid selle väljendamine on komplitseeritud võrreldavate elamute puudumisega, sest enamik müüdud elamutest olid isenäolised ja asusid erinevates linnaosades, kuid eelnenud aastatega võrreldes oli odavamate majade hinnatõus kahekordne. Kõige kallimad elamud asusid rannarajoonis ning kesklinnas ja nende ostjaskonna moodustasid põhiliselt mittepärnakad. Ühelt poolt viitab see kohalike elanike elatustasemele, kuid teiselt poolt on hea meel selle üle, et Pärnu on avastanud enda jaoks nii investeerijad kui ärimehed. Siinkohal saab võrrelda vaid erinevates rajoonides asuvate sarnaste elamute ruutmeetri maksumust -- rannarajoonis 3500--4000 km/m², mujal linnas 2000--2800 kr/m².

Suurim erinevus eelnenud aastatega võrreldes oli kinnisvaraga tegelevate firmade plahvatuslik juurdekasv möödunud aastal. Kui kuni 1995. aastani võis nimetatud valdkonnas tegutsevate firmade arvu lugeda üles ühe käe sõrmedel, siis eelmise aasta lõpuks oli ennast afi?eerinud kinnisvaraga tegelevana ca 15 firmat. Kas ka kõigile jagub kohta ning tehinguid siin päikese all, seda peab näitama aeg, aga et Pärnu kinnisvaraturg ei ole lõpmatu, seda tunnetasid kõik.

Eelmise aasta suvel väljakujunenud olukorra iseloomustamiseks on mõise anarhia omal kohal, sest puudusid igasugused reeglid ja tavad, mis oleksid kinnisvarabüroode jaoks aktsepteeritavad olnud, kusjuures turule ilmus järjest uusi libamaaklereid, kes mitte mingil viisil ei mõjunud üldpilti parandavalt. Tekkinud situatsiooni jätkumine oleks alla viinud kõigi kinnisvaraga tegelevate firmade maine ja et olukorda kuidagi korrastada, tulid allakirjutanu ja paari teise firma initsiatiivil oktoobris kokku kaheksa Pärnu arvestatavamat bürood, et alla kirjutada kokkuleppele.

Selle sisuks on suuresti kõigi allakirjutanute poolt aktsepteeritavad head tavad ning põhiline ja kõige tähtsam punkt on kokkuleppe osa, mille alusel kinnisvarabüroo saab müüa ainult seda objekti, mille kohta on tal sõlmitud ainuesindusleping müüjaga. Kokkuleppe tagamiseks toimuvad kord kuus kokkusaamised, kus vahetatakse vastastikku huvipakkuvat infot. Olgu siinkohal ära nimetatud ka kokkuleppega ühinenud bürood: kinnisvarabüroo LVM, Tõnisson, Prior, R.A. Kinnisvarad, Kinnisvaraekspert PK, Malek, Krundik ja Arco Vara.