Teine pool investeerimisprobleemist on tehingud erastamisväärtpaberitega. Siin on «istumise moment» veelgi suurem. Kui võrrelda erastamisfondide mahtu ning Balti kasvufondi ja teisi rahafonde, siis viimased on mahu poolest tunduvalt suuremad. See näitab, et väliskapital investeerib aktiivsemalt kui Eesti oma investorid.
Tasub investeerida nende firmade aktsiatesse, mis on likviidsed ja millistel on mingi kasumipotentsiaal. Niisugused firmad on Tallinna kaubamaja, Hansapank, Hoiupank, Saku õlletehas.
Eesti ettevõtja või eraisiku vaba raha paigutamise võimalused on tänases Eestis siiski üsna kesised. Valiku- ja riskihajutusvõimalusi on üsna vähe.
Meil on probleemiks, et ei ole välja kujunenud üldtunnustatud järelevalve-süsteemi, nagu on näiteks börsidel. Seal on firmad registreeritud, nad peavad pidevalt avalikustama oma finants- ja muid andmeid. Kuna sellist süsteemi pole, siis on enamikku firmadesse suhteliselt riskantne investeerida, ilma et ise seal juhtimise juures oleks. Üksikisik, kes tahaks osta näiteks Võru kammivabriku aktsiaid, võtab endale suure riski. Muidu võib see olla tubli ettevõte, aga risk on selles, et otsust pole millegi põhjal võimalik langetada.
Aktsiaturg on alles välja kujunemata. Kui kaua see aega võtab, ei oska ma öelda. Kindlasti aitab aktsiaturu kujunemisele kaasa börsi teke, aga seegi pole mingi imeravim.
Aktsiakauplemise elav-nemise eelduseks on üldine majanduse ja ärikultuuri tõus, üldse majanduskeskkonna arenemine. Kuigi mõned ettevõtted on suutnud ennast lääne stiiliga kohandada, ei ole suur enamus sellega toime tulnud.
EVP-sid on erinevalt rahast inimestel palju käes, aga ega nad seda ei kipu ka nüüd välja andma, sest umbusku on väga palju. Igasugused Safranid ja libainvesteeri-misfondid on lihtsalt inimeste usu ja raha tuksi pannud.