Politsei pädevaks

1996. aastal veendub Eesti politsei efektiivsuses pea iga kolmas Eestimaal kuriteo ohvriks langenu. Sellise prohvetliku alatooniga teatega on avalikkuse ees esinenud riigi politseiameti peadirektor Ain Seppik. Seppiku poolt politseijuhtidele tehtud avalduse kohaselt peaks kõikide sooritatud kuritegude avastamisprotsent olema Eesti maakondades vähemalt kolmkümmend.

Tavakodanik võiks Seppiku juttu kuulates mõelda, et tegemist on järjekordselt demagoogiaga. Aga tegelikult see nii ei ole. Meie tublidel politseinikel ei tulegi ennast eriti palju parandada. Politseiameti pressiosakonna teatel oli 1995. aastal politsei kuritegude avastamisprotsent 28,5.

Arusaamatuks jääb vaid, millise metoodika järgi see protsent on saadud. Politsei-ameti peadirektori nõunik Jaanus Rahumägi sõnul oli näiteks ligi kolmandikku Eesti elanikest koondavas Tallinnas kuritegude avastamisprotsent ainult 12. Sellest aga ei ole suurt midagi, sest mõnes valdkonnas annavad politsei kõrged kutseoskused juba praegu pika puuga püstitatud eesmärkidele.

Majanduspolitsei komissari Jaak Hindriksoni tõsimeelse kinnituse kohaselt avastas majanduspolitsei kõigist sooritatud majanduskuritegudest pea sada protsenti. Mööndes samas tagasihoidlikult, et selle tippsaavutuse alt jäävad välja kelmused. Nende avastamisprotsent jääb tema väitel kusagil 50 piirimaile.

Kui unustada masendav tegelikkus, siis võiks taolisi tulemusi vaadates jääda mulje, et Eesti politseil ei olegi midagi viga. Tule-mused paranevad aastast aastasse ja võib-olla juba ülejärgmisel aastal käsib Ain Seppik oma alluvatel avastada kõik kuriteod. Eesti riigi alamal ei jää aga muud üle, kui rõõmustada Eesti politseitöötajate kompetentsuse üle.