25. veebruar 1996
Jaga lugu:

Pankrotihaldur vajab võlgniku, võlausaldaja ja kohtu usaldust

Küsimustele vastab pankrotihaldur Tiina Mitt

Tänase seisuga oleme jõudnud kompromissile. Lõpetasime 28 erinevat kohtuvaidlust. Sõlmisime kompromissi: milliseid võlgu, mis ulatuses vastastikku tunnistame ning millises osas me neid tagasi võtame. Reaalselt ulatub see summa 15--16 miljoni kroonini.

Tänaseks on saavutatud kokkulepe ühe Saksa firmaga, kelle esindajad peaksid nüüd saabuma Eestisse hinna üle tingima. Lekto varade bilansiline väärtus on 23--27 miljonit, meie peaksime sakslastelt saama 35 miljonit krooni. Sakslaste soov on alustada Lekto ruumides puitlaasttoodete valmistamist. Firma nime ma ei saa kahjuks avaldada.

Samas taheti Lekto ja sakslaste vahele kiilu lüüa. Valgamaalt ilmusid välja endiste sõjaväevarade omanikud, kes olid ka maad kokku ostnud, ja üritasid kogu kupatust meie partnerile 15 miljoni krooni eest maha müüa.

Sellest hetkest peale, kui haldur astub pankrotis olevasse firmasse, läheb tema kätte kogu vara valitsemine. Ta peab esinema kui lepingu pool, olema kord kostja, kord hageja, alustama firma likvideerimist või siis üheaegselt pankrotimenetlusega hoolitsema ka selle eest, et firma normaalselt edasi töötaks.

Viimaseks näiteks on Pioneer, kus ma pidin direktori laua taga juhtima tootmist, jälgima välislepinguid, hoolitsema lepingute täitmise eest. Kõik selle nimel, et hoida võlausaldajate huvides olemasoleva vara väärtust.

AS Pioneer on veel ettevõtteregistris, kuid müügist laekuvate summade jaotus on tehtud. Uus omanik tuli läbi ASi Pirton, kes sai kuskilt dollareid krediidiks. Nende kavatsus on toota Vene turule ja hakata kasutama firma endist nime Pioneer.

Minul õnnestus Pioneeri varad müüa 27 miljoniga, kuid ma arvan, et ega selle vara väärtus tegelikult nii suur ei ole. Hinna sisse on arvestatud ka see, et ostja võib olemasoleva tööjõu ja teadmiste baasil alustada tegevust, mis võib selle raha tagasi tuua.

Pioneeri pankroti puhul oli oluline, et USA investor paigutas siia vaid poole lubatud investeeringust. Ehkki ma pole kindel, et kui oleks tulnud ka investeeringu ülejäänud osa, poleks Pioneeri juhtkond osanud sedagi tühja lasta. Mitmele lepingupartnerile valmistati toodangut ju alla omahinna, mistõttu Pioneer töötas kogu aeg kahjumiga.

Palju oleneb võlausaldajatest. Saneerimist meil ei harrastata. Kui võlausaldajad nõuavad raha kohe, siis pole vahet, kas see raha tuleb Bahama saarelt, Venemaalt või Eestist. Asi on ju tihtipeale selles, et tagasisaadavast võlasummast oleneb võlausaldaja enda saatus.

Tavaliselt tuuakse mängu off-shore-firmad, kes annavad suure protsendiga laenu. Laenu ei suudeta tasuda ja firma varad kanditakse üle off-shore-firmale. Vaevalt, et haldur hakkab sõitma mõnele maksuvabale saarele ümberkanditud vara otsima.

Pioneeri puhul oli analoogne juhtum. Tõsi, tegu polnud mitte off-shore-, vaid Hispaania firmaga. Leping oli sõlmitud tagantjärele, kuid selle järgi kuulusid seadmed 2 miljoni krooni väärtuses Hispaania firmale. Ma lihtsalt ei tunnistanud seda lepingut. Nende õigus oli asi kohtusse anda ja seadmed halduri käest tagasi nõuda, kuid seda nad ei teinud.

Ei rikkunud. Ma tunnistasin Pioneeri võlga Hispaania firmale, kuid ma tõestasin, et seadmed olid ikkagi Pioneeri valduses.

Mina kuritarvitaksin siis oma volitusi. Müüksin need autod edasi ja paluksin, et ostja need omakorda kiiresti edasi müüks. Kui off-shore-firma tuleb ja hakkab seda müüki kohtus vaidlustama, on need autod juba ammu kellegi kolmanda-neljanda käes.

Halduril mitte, kuid kohtul on see õigus olemas. Haldur teeb kõike kohtu nimel. Halduri õnnetus on see, et tema tegevus on avalik. Kõigile oma tehingutele peab ta saama kinnituse kohtult.

Kõik saab alguse äriideest, sellest, kas suudetakse endale leida turuni??. Kui äriplaan on koos ja võetakse pangalaenu, tuleb ka arvestada, kuidas laen õigel ajal tagasi maksta. 25--30% laene aastaga tagasi maksta suudavad vähesed. Ei maksa kohe laialt ette võtta, vaid alustada jupikaupa.

Esiteks mõistagi kohtuvaidlused. See, et on võimalus vaielda väga pikalt, käies läbi kolm kohtuinstantsi. Samas venitatakse kohtuprotsesse veel sellega, et lihtsalt ei ilmuta kohtuistungile. Näiteks Maapank venitas asjaga kuni eelmise aasta lõpuni, tõestades samal ajal oma aktsionäridele ja üldsusele, et kohe-kohe on tulemas 41 miljonit välisinvesteeringuid. Pankrotiseaduses tuleks neid vaidlusi kuidagi ajaliselt piiritleda, sest pankrotivara hävib iga kuuga, tihtipeale isegi iga päevaga. Teiseks, võlausaldajad ei saa omavahel kokkuleppele. Ühtepidi on hea, et kõik hääletamisega otsustatakse ja et sellel, kellele ollakse rohkem võlgu, on enim hääli. Maapank taotles kaheksal korral minu vabastamist pankrotihalduri kohalt. Kohus õnneks või õnnetuseks neid taotlusi ei rahuldanud. Kolmandaks, raske on paralleelselt vara müügiga hoolitseda, et tootmistegevus pankrotimenetluse ajal jätkuks. Pankrotihalduri töös on tähtsaim saavutada võlgniku, võlausaldajate ja kohtu usaldus.

Pankrotti vormistades pean lahtrisse «maksejõuetuse tekke aeg ja põhjus» tavaliselt kirjutama «majandusanalüüsi puudumine». Loodetavasti parandab asja kõigi firmade raamatupidamistele kehtestatud nõue lasta oma bilansid auditeerida. Õnneks on pankrotihalduril õigus põhivarasid ümber hinnata vastavalt tegelikule väärtusele. Nii et tööle asudes määran ma mingil kindlal ajahetkel uuesti kogu vara väärtuse.

Jaga lugu:
Hetkel kuum